Kas saab „rääkida südamega“, kui sind taotakse haamriga?

| Jelena Skulskaja |

Ilmunud venekeelses Postimehes. Tõlkinud Ingrid Vellbaum-Staum

Kõik näitlejad on lumivalgetes riietes, saali põrandal on lumivalge ring; laest ripub tohtu hiilgav jääkamakas; sulanud tilgad eralduvad aeglaselt jää küljest ja moodustavad pikkamisi väikse järvekese, milles võib riideid märjaks teha, põlvili jääkamaka juurde roomata ja jää vastu liibuda. Ja see, kes on jääga üheks saanud, muutub vennaks või õeks kogukonnas, kus ei räägita sõnade, vaid südametega.

Laval kõneldakse inglise, eesti ja soome keelt, aga sõnad ei oma sisuliselt mingit tähendust, te saate hakkama neid mõistmata. Te olete kohustatud tajuma midagi südamega. Näitlejad tulevad teie juurde, embavad teid, paluvad teid saada õeks või vennaks. Igaühel neist on käes Vladimir Sorokini romaan „Jää“, nad loevad sealt ridu, suruvad raamatut vastu rinda. Nad riietuvad lahti (mõned täieliku alastuseni) ja saavutavad rahu ja õnne jää embuses.

Näitlejad üritavad jagada jääkamakat õnnekildudeks: nad puurivad seda trelliga, uuristavad nugadega, tungivad sellesse jääkirkadega; nad topivad üksteisele suhu jäätükke, jagavad jääkillukesi vaatajatega, viivad läbi eksperimente, et tungida jää süvaolemusse: ühendavad endid juhtmetega; mõnikord satuvad juhtmed vette, katsealune saab elektrilöögi ja sureb, aga see pole hirmus, peamine on eksperimenti jätkata…

Lavastus-meditatsioon on Von Krahli Teatri ja Klockriketeatern ühisprojekt, lavastaja Essi Räisänen.

Lavastaja on otsustanud võtta kuulda Sorokini enda sõnu, kes ühes intervjuus on öelnud: „„Jää“ on reaktsioon pettumisele kaasaegses intellektualismis. Tsivilisatsioon lagundab. Inimesed kaotavad kuidagi iseennast. Nad muutuvad mängunuppudeks väliste tehnoloogiate käes kõiges, alates toidust, lõpetades armastusega. On tunda igatsust algse, vahetu järele. Me elame vahendatuse ämblikuvõrgus. „Jää“ ei ole romaan totalitarismist, vaid romaan kaotatud hingeparadiisi otsinguist.“

Peab ütlema, et teekond paradiisi on romaanis küllaltki raske: inimesi püütakse, neid taotakse jäähaamritega rinnakorvi pihta ja nõutakse seejuures, et nad „räägiksid südamega“. Ühed lihtsalt pekstakse surnuks, teistel võpatab süda kuidagi eriliselt; nemad jäetakse alles, sest nad on „ärganud“. Ärganud peavad ühinema, siis maa kaob ära ja kõik muutuvad valguskiirteks.

 

Sorokini tekstid laval

Vladimir Sorokin on meister looma faabulat – raudkarkassi, mille külge riputatakse sõnad. Tegelased on nii täpselt ja säravalt välja joonistatud, et valjusti lugemine võib vabalt asendada keerukate misanstseenidega lavastust.  Väga huvitavalt loeti  (või mängiti, mis on peaaegu üks ja see sama) Vladimir Sorokini „Nastjat“ Timur Šarafutdinovi juhtimisel Vene Teatri Laboratooriumis.

Kitsas ruumis, üksteise vastas istudes lugesid näitlejannad lehekülje lehekülje järel, kujutledes teksti mitte kui sündmustikku ja tegevustikku , vaid kui ähmase unenäo kirjeldust, mis ei sõltu sellest, kellele see kangastub ja millele ei saa anda moraalset hinnangut. Unenägu ei saa seostuda häbi või patukahetsusega, isegi õõv selles on vahendatud ja kaitsetu magaja on sündmuste eest kaitstud just nimelt õuduse vaatleja õigusetuse läbi. Pereliikmed küpsetasid ja sõid ära noore neiu, viies läbi rituaali, milleks valmistuti Nastja sünnist saati, Nastja ise ootas seda suurpäeva, unistas sellest. Tõlgenduse võlu oli rahumeelses lugemises pingikestel, justkui oleks rändurnaine Ostrovski „Äikesest“ jutustanud maadest, kus elavad koerapeaga inimesed.

Ja vastupidi, Mark Zahharovi katsest luua Lenkomi teatris täiemõõduline lavastus Sorokini „Opritšniku päevast“ ja „Telluuriast“ kukkus välja melodramaatiline muinasjutt, milles lavaliselt ebatõepäraselt läheb üks sündmus üle teiseks. Sorokini proosa ei taha ega saa muutuda näidendiks, kuna selle tegelased kõige oma silmnähtava ja ilmeka väljapaistvuse kiuste ei ole inimesed: nad on koletised, peletised õudusunenägudest, kes ärgates momentaalselt kaovad.

Ei ole võimalik tuua lavale Kafka „Metamorfoosi“, milles peategelane muutub putukaks, kuna košmaari õõv seisneb just nimelt selle kujutlematuses ärkvel olles. Kunagi üritas plastiline Konstantin Raikin sedasamust putukat mängida, kargles laval konna moodi – piinlik oli.

 

Jää pahvatab

Von Krahli Teatri lavastuse finaalis lendab jääkamakas õhku, killud langevad lavale laiali; ekraanile ilmub linn, kus kõnnivad võõrad inimesed seljaga meie poole. Kes teab, ehk on nad meie vennad ja õed, kellel me kunagi käest kinni võtame?

Ilmuvad tiitrid inglise ja eesti keeles, neis räägitakse inimese ajalikkusest ning vee ja valguse igavesest ringkäigust..

Mulle tundub, et sellised eksperimendid kasvatavad (vähemalt noores vaatajas) austust teatri piiritute võimaluste vastu või isegi mitte teatri, vaid sellega koostoimivate kunstivormide – installatsioonide, kollaažide, videokunsti – vastu. Näitlejad, kes suruvad vastu rinda paksu romaani, on juba iseenesest meeldiv ja õpetlik, võib isegi öelda harv ja ligitõmbav vaatepilt.

Ja mis peaasi – eemaldades, kõrvale jättes karmi ja julma Vladimir Sorokini „salakavaluse“ lõid „Jää“ autorid liigutava ja lahke, sõbraliku ja õrna teose ning vaatajad ei lasknud näitlejaid pikalt minema, taas ja taas kutsudes neid kummardama, ühesõnaga, oli loodud läheduse ja sõbralikkuse õhkkond, mis jättiski meeldiva järelmaitse.

Kui te otsustate seda lavastust vaatama minna, siis tõepoolest, absoluutselt pole vaja osata ühtki laval kõlavat keelt…