Karamazovi-kabaree rõhub roki väele

| Andres Laasik |

| Andres Laasik |

Kristian Smeds liigub oma lavastustes sõnateatrist aina eemale ja tema „12 Karamazovit” ongi nagu rokikontsert.
Von Krahli teatris käib raju rokk ja tervelt neli tundi. Roki ekspressiivsuses on sisu, lavastuse „12 Karamazovit” vene kirjanduskultuurist pärit motiivid on vaid ajendiks. Või siis garneeringuks.

Kabaree tähendab laulu ja tantsu ning selles mõttes pole „12 Karamazovi” neli tundi ei tüütu ega üksluine. Teisalt ei saa öelda, et haarav vaatemäng oleks mingi mõnus lustiasi. Tükk ei kanna rahulolu vaimsust, pigem ärritab ja sunnib mõtlema, miks see või teine teema on üles korjatud.

Muusika liidab

Lavastuse muusikaline sisu koosneb kahest olulisest komponendist, mis lavastuses väärtuseks kasvavad. Esimene on musitseerimise mõnu, mida vaataja-kuulaja kogeb etenduse algusest lõpuni. See on lihtsalt vaimustav, kuidas noored näitlejad pille vahetavad ja publiku pillimängule-laulule kaasa elama panevad. Tegemist on bänditegemisega, kus on olemas mängijate vaimne kokkukuuluvus, mis inimeste pingutused liidab ja muusika seeläbi omakorda suuremaks teeb. Teiseks on lavastuses olemas muusikasse kätketud gradatsioon, mis üheskoos visuaalsete kujunditega moodustab teose ülesehituse. Mitte ülearu keerulise, kuid toimiva.

Loomulikult tekib küsimus: kuidas on selline pillimäng ja laul seotud Dostojevski suurromaaniga „Vennad Karamazovid”? Ega eriti ei olegi. Lavastus ei paku ei narratiivi ega karaktereid selles täiuses, mis on romaanis. Küll aga on olemas sõnalavastusteatri vahenditega loodud visandid, mille teemad on romaanist laenatud. Ja mitte ainult sealt, mängu võetakse ka motiive Tšehhovi kuldseks klassikaks saanud „Kolmest õest”. Need stseenid on liidetud muusikanumbrite vahele, nii et kokku joonistub terviklik rida, mis areneb ootamatul moel, pakkudes üllatusi muusika ja vene kultuurist innustust saanud stseenide näol.

Ühtaegu on need stseenid oma olemuselt raske materjal, mis eeldab näitleja suurt väljendusjõudu ning tegelase ja tema olukordade tunnetust. Teatrit on mõtet sel viisil teha vaid siis, kui tänu esituse tohutule kontsentreeritusele viiakse publik mõnekski hetkeks kas või osaliselt hästi lähedale Dostojevski teose mõttele. Alati see ei õnnestu.

Sisemise sära plahvatus

Meelde jäävad näitlejatööd, kus korraga plahvatab välja esituse sisemine sära. Nagu see juhtub Jim Ashilevi mängitud Aleksei Karamazovi või Mari Pokineni Grušenkaga. Aga tihti pole tekkinud rolliesitus üldsegi seotud mõne „Vendade Karamazovite” tegelaskujuga. Tõnis Niinemetsa tantsitud ja lauldud hästi laiali lendlevate talaarihõlmadega vaimulik ei seostu otseselt mõne Dostojevski tegelasega, kuid teemasid pidi on seos kahtlemata olemas ja kuju meeldejääv.
„12 Karamazovit” kasutas stand-up-komöödia võtet flirtida publikuga, mida tehti heasoovlikult ja loovalt. Kahjuks need stseenid mõnevõrra lohisesid, sest juhitavus kadus käest. Lühikesed sõnalised etteasted nõudsid üldse suurt improvisatsioonilist oskust, püstitatud ülesannetest tuldi välja kord paremini, kord halvemini.

Kristian Smedsi lavastusi vaadates on arengukõver selline, et „12 Karamazovit” tähistab pikka sammu muusika poole ning vähem dialoogi ja sõna. Dramaturgia väljendub muusika, tantsu ja karjatuste ekspressiivsuses. Trend on väga huvitav, kui arvestada, et soome teatrikultuur, kust Smeds pärineb, on sarnaselt eesti teatriga tugevat nabanööri pidi kirjandusega seotud. „12 Karamazovit” astub selles mõttes sammukese edasi isegi Brüsselis tehtud teosest „Mental Finland”, kus narratiivi ja dialoogi oli rohkem.
„12 Karamazovit” pakub elamust neile, kes otsivad kirevat kabareesõnumit, kus mängivad poliitika ja erootika. Kus on kiirelt vahelduvad numbrid ja esinejad. Mille finaalis on rokikontserdiga sarnane katarsis. Koos puhastusega.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 6.10.2011