Kammerooper Krahlis: kauboide kabaree võidab indiaani eleegiad

| Andres Laasik |

| Andres Laasik |

Autoritel Jan Kausil ja Märt-Matis Lillel on potentsiaali luua üks stiilne kabaree-etendus.

Von Krahli lavastus „Indiate uurimine” hämmastab sellega, et kasutatud kujundid sarnanevad Kristian Smedsi kaberee-etenduse „Mental Finland” omadega. Nii Rataskaevu tänaval kui ka Brüsselis võis näha naljakaid praalivaid kauboisid, kelle tegevuse koomika ja absurdsus publikut naerutas. Olgu siin kohe öeldud, et Mart Kolditsa lavastatud „Indiate uurimises” on see teema käsitletud nii andekalt ja mitmetahuliselt, et mingit plagiaadiprobleemi olla ei saa.

Pigem on siin peidus üks huvitav temaatiline kattuvus, mis ärksamate ringkondade ameerikakriitilisuse valguses annab neile teemadele ja käsitlustele poliitilise mõõtme. See kattuvus lubab arvata, et ka „Indiate uurimine” on teostatud vähemalt osaliselt kabareežanris. Mis pole siiski žanrimääratlusena ammendav, kokku on traageldatud palju laade ja žanreid. Kabaree-etendus on teravate karakterite särtsakas mäng ja neid on „Indiate uurimises” kolm. Raivo E. Tamm võrratu Buffalo Billina, kelle lihtne viisike „Olen Buffalo Bill, mitte Kill Bill” mõjub lausa lööklauluna.

Veel loovad huvitavad karakterid Taavi Eelmaa ja Gert Raudsep, kes kehastavad kauboilikust aplusest haaratud inimesi, koondkujusid, mis läbivad veenvalt ajalugu ja geograafiat. Siin on võimsaid hetki. Muusika aitab küll kaasa, kuid mingit määravat rolli Märt-Matis Lille partituur nende karakterite loomises ja arenemises ei mänginud. „Indiate uurimise” tähtsuselt teine teema on seotud Ameerika põlisasukatega ja nende kadumisega. Seda teemat kandis kammerkoori Voces Musicales nutulaul, mis paraku ei pääsenud mõjule. On raske anda vastust, kas juhtus see kirjutatud muusika, esituse või siis mingite lavastuslike puudujääkide süül. Pikad kordused ei hakanud tööle ja kauboide lust tappis indiaaniteemalised eleegiad.

Tükist kadus inimene

„Indiate uurimise” kude on eri komponentidest kirju. Siin on ooperit, keskaegsete turniiride muusikalist rekonstrueerimist, julmuse teatrit ja muudki. Nende modernsete segudega on aga nii, et seal kipub ära kaduma inimene, tema mitmetähenduslikkus. Rahvakunstnikud Taavi Tampuu ja Mati Turi jõudsid vaid alustada ooperlikku laulu rüütlite üllusest, kui otsas nende roll oligi. Riina Maidre pingutas mängida eriilmelisi naisi, kuid meeldejäävaks ei kujunenud ükski.

Vaevalt et siin on süüd näitlejannal, pigem on asi materjalinappuses. Mart Kolditsa lavastus on tänuväärne selles mõttes, et sealt koorub vahvat kabareed. Samal ajal on jäänud (lõpuni) tegemata teose esmalavastaja raskemast raskem kohustus –redigeerimine. „Indiate uurimise” autorid ei ole rahuldunud kabareežanriga, vaid on pidanud tarvilikuks kül-ge pookida tõsisemaid vorme.

Žanrite jagamine kergemateks ja raskemateks on üldse suhteline ja millegipärast suhtutakse kergetesse žanritesse väära üleolekuga. „Indiate uurimine” andis aga kabaree meki suhu, ja ka tunde, et üks hea poliitiline kabaree oleks asi, mida praegune Eesti vajab. Ja miks ei võiks olla „Indiate uurimise” autorid Märt-Matis Lill ja Jan Kaus need, kes ühe väärt stiilse kabaree-lavastuse materjali kokku kirjutavad.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 22.10.2009