Ivo Reinoki uus šokietendus kisub alasti näitleja ja publiku sünged tungid!

| |

| Toimetas Anne Sääsk |

“Von Krahli pööningule pole publikul siiani asja olnud. Seal on külm, räämas ja kõle. Viimasel ajal kuuldub ülevalt loomalikke möirgeid ja ketikolinat — pööningul peetakse orja. Orjastatud on Von Krahli näitleja Ivo Reinok. Tungide ori. Viha ja kiima ori. Elu ori. Iseenda ori. Kuidas vabaneda orjusest, kui orjastaja oled sina ise? Ja veelgi tähtsam küsimus: kelle ori oled Sina?”
Nõnda näeb välja Von Krahli ühe paljutõotavama noorema põlvkonna näitleja Ivo Reinoki värske monoetenduse “Ori” tutvustus, mis võtab konkreetselt ja keerutamata kokku selle, millest tükk räägib. Ent seda vaadates ja, mis peamine, jälgides, tunnetades ja kaasa elades avanevad kõik need sünged tungid ka pealtvaatajates. Seal PEABKI nõnda ebamugav olema, sest ega muidu ei pääseks miski mõjule!

Von Krahli räämas pööningule mahub vaid 32 pealtvaatajat, seal on külm ja kõle, katteks jagab lavakunstnik Jana Solom teatrihuvilisele oma soojade kätega kaitsva pleedi. Sellest hoolimata poeb jahedus naha vahele, aga päris kindlasti pole turvaliselt sissemässitud publikul vähimalgi määral nii külm kui etenduse ainsal tegelasel, kes koorib end juba täiesti alguses peaaegu alasti. Samal hetkel ununeb pealtvaatajal kõik, mis teda painas enne maha istumist. Ning maad võtavad uued pained…

Ivo ei lausu terve etenduse vältel ühtegi sõna. Ta laulab, piinab kitarri, rebib oma raskeid ahelaid ja laveerib lausraevu ning hella väreluse vahepeal taustal kõlavate helisalvestiste rütmis, seetõttu kulgebki dialoog näitlejaga (ja ooo, milline dialoog veel!) terve aja vältel iga pealtvaataja enda peas. Miks ta nii teeb? Mida ta järgmiseks teeb? Kuidas mina temaga sarnanen? Mis sümbol, huvitav, selle tegevuse taga peitub? Kas ta TÕESTI tegi praegu just nii? Kas ta vaatab mulle otsa? Kas ma kardan? Ei, ma ei karda! Tuhat küsimust ja mõtet ning ei ühtegi vastust …vähemalt mitte ühtegi sellist, mis läbinäritult ette söödetaks!

Et mitte rikkuda teatrikülastaja elamust, siis ei laskuks põhjalikumalt etenduse süžeelistesse keerdkäikudesse (juhul, kui selline iganenud termin selles etenduses üldse eksisteerib), vaid julgustaks teatrihuvilist panema end valmis tõeliseks ajugümnastikaks ja haruldaseks katarsiseks — orjusest vabanemiseks, et vaadata, kuidas näitleja koorib alasti nii enda ihu kui hinge, ekseldes kartmatult inimsüdame põhjatus pimeduses ja kombates nii enda kui vaataja taluvuse piire.

Avaldatud: Delfi Publik / 13.03.2013