Intervjuu Tiinaga Õhtulehes

| Aigi Viira |

| Aigi Viira |

“Mulle on alati meeldinud mõelda teatrist kui elavast kunstist,” kõneleb näitleja Tiina Tauraite (36). “Mulle meeldib, kui teater on rohkem kaasaegne kunst kui teater omaette. Aga tihti ei ole Eesti teater väga kaasaegne kunst. Ma tahaksin näha, et see kõnetab ka kunstnikku ennast. Ning mulle meeldib mõelda näitlejast kui kunstnikust.”

Tiina ei eita, et tema kindlameelse mõtteavalduse vundament pole pärit kõrgemast lavakunstikoolist, vaid sestsamast Von Krahli teatrist, kus pärastlõunal kokku saame.

“See on teadmine, millest olen ajaga aru saanud,” ütleb Tiina, kes on Von Krahli teatris lavale astunud viisteist aastat järjest.

“Ma suhtungi näitlejasse kui elavasse kunstnikku. Ma peangi kogu aeg kaasa rääkima ja dialoogi pidama. Mitte üksnes trupiliikmete, lavastaja ja publikuga. Vaid eluga.”

Huvitav, mis juhtuks, kui temasugune projektiteatri näitleja satuks mõne repertuaariteatri klassikalisse lavastusse rolli tegema?

Tiina näkku ilmub vaevumärgatav naeratus: “Ma saaksin väga hästi hakkama. Teeksin selle ilusti ja korralikult ära. Võib-olla hakkaksin proovides vaidlema, aga muidu oleks see mulle jube äge vaheldus.” On ta aga teinekord igatsenud klassikalise teatri järele, mida neli aastat lavakunstikooli XVIII lennu tudengina õppis. “Ma ei tea tegelikult, mida see tähendab. Või mis see on. Diplomilavastuse “Peiarite õhtunäitus” ajal oli loomulikult roll, kriipsutasid oma teksti alla, õppisid pähe, mängisid. Võib-olla oli tollal ka see, et igaüks oli enda eest väljas. Samas oli meil ju ka trupp, kellega oled neli aastat päevast päeva kuni 16tunniseid päevi koos teinud. Aga pärast seda on minu elu teisiti läinud.”

Kui sina, Erki Laur ja Liina Vahtrik otsustasite 15 aastat tagasi pärast lavakooli lõppu Von Krahli kasuks, siis oli põhjus selles, et repertuaariteatrisse teid ei tõmmanud või oli tahtmine teha projektiteatrit nii kõikevõitev?

Ega ma eriti mõelnud sel hetkel. Tundus lihtsalt põnev, et seal ei ole veel midagi. Oligi ainult Juhan Ulfsak ees ja meie kolmekesi oma kursalt. Oli tundmatu koht, aga samas olid omad klemmid kaasas – mis siis ikka. Kui praegu peaks minema ja nullist alustama, siis oleks see kuidagipidi väga sisuline otsus, aga tollal oli mõte, et vaatab, mis saab. Eks me kõik oma kursusel olime sellised kutsekoolist välja tulnud noored, kel väga selget sihti ees ei olnud. Hakkasime otsast minema, seda tööd tegema ja oleme kõik ka kuidagi eri suundades läinud.

Kui sa täna peaksid valima, siis ilmselt kõnniksid sa uuesti rahumeeli Von Krahli.

Täiesti rahumeeli.

Tegelikult oli nii, et päris tumedasse kraatrisse kolmik ei karanud. Lavakooli lõpukursuse poole pealt olid nad Von Krahlis kohal “Libahunti” tegemas, aprillis see esietendus.

“Olime saanud haisu ninna, mis siin toimub ja emotsioon oli lihtsalt see, et see on koht, kus võib hakata tööd tegema,” meenutab Tiina. “Jalakal olid isegi plaanid, mida ta meile tutvustas – keda ta tahaks tuua lavastama. Kõik läkski kuidagi mööda lavastajaid. Kõigepealt tuleb üks tegema, siis järgmine, siis järgmine… See on Jalaka teene olnud, eriti Von Krahli algusaegadel, et ta tõi meie juurde lavastajaid, kellega oli hästi põnev töötada. Nendega jätkus tegelikult kool edasi. Lavastajad on erinevad ja mida erinevam on lavastaja, seda rohkem uudseid ideid. Sellest ei ole midagi paremat.”.

Võrreldes oma kursusekaaslastega sattusite teie hoopis teise maailma, kus piire ei ole. Kui on hea idee, siis see ka teostatakse.

Seda küll. Ning teatrisse, kus toimib trupitöö. See, et sa räägid kaasa selles protsessis, mida tehakse. Kasvõi selles, kellega võiks lavastust teha, mis materjali võiks teha. Ning kui hakkab prooviperiood pihta, on see koos mõtlemine ja arutamine, mis sellest võiks vormuda. Muidugi on olnud lavastajaid, kes teavad väga kindlalt, mida nad tahavad ning sa saad vähem kaasa rääkida, aga enamjaolt on see väga heas mõttes trupitöö.

Kaasa rääkimine, saan aru, on sulle kui näitlejale väga oluline?

On küll. Mida aeg edasi, seda rohkem meeldib mulle mõelda, et ma ei ole interpreet, vaid iseseisev kunstnik.

Et oled üks autoritest?

Just. Seda meeldib mulle mõelda, ehkki alati ei tule välja. (Naerab).

Usun, et esimesel hooajal Von Krahli näitleja Tiina Tauraite niimoodi ei mõelnud.

Ei-ei! Ei olnud ka õrna aimu, sellest, mida üldse tahaks teha. See on nüüd kuidagi 15 aasta jooksul selginud ja settinud. Iga lavastaja ja iga töö on tegelikult ju arendanud ning kasvatanud ning su tahtmisi selgemaks teinud.

Ehkki erinevad lavastajad nõuavad näitlejailt täiesti erinevaid asju ning oskusi, pole Tiina sõnul keegi neist käsulaudadega välja tulnud, et nüüd hakatagu uusi asju õppima.

“Nii need asjad ei käi. Pigem on nii, et ise sead endale latti. Ja mulle on alati meeldinud teha midagi sellist, mis utsitaks ennast takka. Ja mõtelda selles suunas, et see tükk poleks mulle niisama õhtutäide, vaid teeks midagi sellist, mis sunnib pingutama ja kasvõi trenni tegema.”

Von Krahlis ei tehta puhast teatrit, vaid puhast kunsti. Kasutate absoluutselt kõiki kunstiliike, mitte ei püsi traditsioonilise teatri juures.

Jah, aga lavastused on ikkagi väga erinevad. Mõnikord on nii, et tahad teha puhast kunsti, aga tuleb väga meinstriim-lugu välja. (Muigab)

Mina küll naudin oma tööd. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma naudin tööprotsessi ka. Varemalt tundus, et protsess oli jõudmaks lõpuks esietenduseni ning et saaks hakata etendusi mängima. Nüüd naudin protsessi rohkem, et see on väga sisuline töö iga päev. Mulle meeldib sesse materjali, mis on parajasti ette võetud, väga süvitsi sisse minna. Mulle meeldib mõtelda, et mida rohkem leian ma linke nüüdisaegse kunstiga ja nüüdisaegse eluga, kasvõi filmikunstiga, sest mida rohkem see kõnetab vaatajaid, seda põnevam see on.

Esietendusõhtu pole peamine, vaid minek selleni?

Just minek. Ning etenduste mängimine ses mõttes, et taastada uuesti ja uuesti sedasama olukorda – see on lihtsalt meie töö spetsiifika.

Esietendustõrget, mis terve päeva enne lavale astumist kiusaks, sul ei ole?

Ei, mul pole mingit tõrget. Ning pärast seda, kui oleme lavastaja Smedsiga tööd teinud, olen õppinud, et tükk võib olla valmis nädal enne esietendust. See tähendab, et nädal aega enne mängime seda etenduse korras läbi ja rahvas istub juba saalis. Ning siis ei ole esietenduse õhtuks silme eest mustaks võtvat krampi ja närvipinget.

Sellisel juhul on esietendus vormistamise küsimus a’la “teeme selle ka ära, et saaks seda lõpuks ka mängima hakata.”

Aga esietenduseelset ebamugavust oled ikka tundnud?

Ei see kao!

See on sul palga sees?

(Naerab) Põhimõtteliselt küll. See käib lihtsalt meie töö juurde. Ega see ju väga normaalne seisund ole. Okei, ma olen võib-olla nädal aega enne selle tüki läbi teinud, aga me keegi ei saa unustada, et esietendus on “see” õhtu. Sõbrad ja kolleegid on kõik saalis ja sa pead kuidagipidi tõestama, et ei ole tulutult 2–3 kuud proove teha nühkinud. Nad ju tulevad mingisuguste ootustega ja sa pead ennast jällegi kokku võtma, sest tahad ikkagi parimat pakkuda.

Närvid pingul, tundlad püsti-seisund?

Küllalt on lugusid sellest, kuidas näitlejatel on esietendusepäeval kõht lahti – füüsis vastab sellele närvipingele omamoodi.

Kui lavastaja Saša Pepeljajev tõi Von Krahli noore trupiga aastal 1998 välja “Kodanikud” nutsid Tiina Tauraite ja Liina Vahtrik vastu esietendust lahinal. Hirmust, et äkki ei tule välja ning pärast on silmad häbi täis.

Tiina naerab: “Selliseid asju võib juhtuda, kui me Sašaga tegime seda tükki, siis ei olnud me sugugi kindlad selles, mida me üldse teeme. Ei saanud isegi aru, kuidas peaks see publikut kõnetama. Siis oled ülimalt suures segaduses ja lihtsalt usaldad lavastajat. Nutad, aga lõpuks ikkagi usaldad, räägid kolleegidega läbi ning saad aru, et oleme siin ikkagi koos ühe asja eest väljas. Ja kui hävime, siis hävime koos.”

Järelikult oli terve trupp toona heitunud.

Jah, kujutad sa ette, me teeme tantsutükki! Nüüd on draamanäitlejate tantsutükid üsna tavapärased, aga 1998. aasta sügisel ei olnud see üldse väga tavapärane. Kõik see, kuidas see välja tuleb ja mida ma selle aktiga ütlen.

Saite mängimise ajal lõpuks aru, mida teete?

Jah. Saad vastukaja samast esimesest õhtust: mis see on, kuidas see vastu võetakse. Lõpuks mõistad, et asi polegi üldse nii hull. Segadus su sees hakkab ise vaikselt lahenema. Nüüd on muidugi niimoodi, et juba materjali kätte saades saan aru, mis sahtlisse see läheb, kuhu paigutub ning mis minu osa selles on. Seda enam, et tegelikult olen ma nüüd vabakutseline ja mulle lihtsalt meeldib siin neid töid teha, mida ma teen.

Vabakutselisena teed sa loetud arvu töid mõõdu järgi?

Tegelikult ei ole konkreetset mõõtu. Mulle meeldib, kui leian endale töö, siis see planeeritakse üsna kaugele ette ära. Olen mõelnud, et üks tükk aastas Von Krahlis oleks võib-olla äge. Ma ei ole isegi mõelnud, palju neid tükke peaks aastas kokku olema, sest oluline on see, kellega ma seda teen ja mis materjali ma teen.

Õigus valida tähendab sedagi, et tunned ennast näitlejana väga enesekindlalt. Ning sina vist ei võtaks ka vastu tööd, mis sulle üldse ei meeldi.

Mulle ei ole sellist tööd ka pakutud. Ma ei ole pidanud pidevalt ära ütlema. (Naerab) Kas sa kujutad ette, et ma pean igas nädalas ühe tüki ära ütlema? See ei ole nii. Pigem nii, et me valime endale lavastajad ja tööd ise. Aga see tuleb ikkagi kuskilt sealt, et me oleme eelnevalt kokku leppinud, et kunagi võiks midagi koos teha, siis jõuab see aeg kätte ja tuleb hakata mõtlema, mis see täpsemalt on.

Ma ju tahan seda tööd teha ega ole sellest loobunud. Ma lihtsalt tahan, et mul oleks iga lavastuse jaoks nii palju aega ja et ma teeksin seda mõnuga. Et ma ei peaks mingisuguse konveieri peal neid asju tegema.

Sain ma õigesti aru, et kui repertuaariteatrites muutuvad prooviperioodid üha lühemaks, siis Von Krahlis kestavad nad suisa 2–3 kuud?

On olnud isegi veel pikemaid prooviperioode. Alati oleneb materjalist. Kui seda ei ole ja see tuleb luua, siis kolm kuud on täiesti okei. Esimese kuu sa lood või otsid materjali selleks, mida sa pärast tegema hakkad. Näiteks “The End” – lõime ise endale materjali. Täiesti nullist. Tulime kokku, me isegi ei teadnud, millest me tükki teeme.

See on põnev, aga ka väga keeruline protsess. Aga iga kord ei viitsiks nii – vahel on üsna tore, kui kirjanik on kirjutanud näidendi ja ma võin kaasa arutada, kärpida ning edasi mõtelda, aga iga kord uuesti nullist alustada – see oleks raske. (Naerab)

Valmisteksti toel lavastust luua kõlab selles kontekstis kui puhkemoment.

Enda mõtted muutuvad lõpuks ju üsna tüütuteks. Ega sa nii palju ka uusi asju peale ei loe, et suudaksid iseennast toita iseenese mõtetega.

Praegu, kui Von Krahlis on peal uus trupp, on enamik eelmise trupi liikmeid sarnaselt Tiinale vabakutselised näitlejad. Toonane trupp oli väike ja homogeenne. Nagu perekond. “Mõnes mõttes on pisike trupp olnud ka kurnav,” ütleb Tiina. “Igaühel on oma head ja vead ning sa pead alati leppima inimestega täpselt sellistena nagu nad on. Võib-olla ühel hetkel me sellest nagu väsisimegi ära.”

Kuid isegi see, et lõpuks teadis esimene trupp üksteist komakohtadeni peast, ei tähenda, et nad üksteise seltsist hoiduksid. “Ma olen nende inimestega nii palju koos läbi teinud, et me oleme väga-väga head sõbrad.”

Kui lavakunstikoolis käinute kohta öeldakse, et neil on oma keel, millest igaüks plaksti aru saab, siis siin majas on Von Krahli keel?

Tõepoolest, me mõistame üksteist poolelt sõnalt kõige otsesemas mõttes. Nüüd ongi see aeg käes, mil me aina rohkem avaldame oma enese mõtteid – igaüks läheb natuke oma teed. Kes tahab rohkem lavastada, kes mängida. Omavahelisi mõttevahetusi on meil ka päris palju: mida keegi teeb, mida kavatseb tegema hakata ja tegelikult oodatakse sellistes vestlustes ka vastukaja, et mida teine sellest arvab.

See on lihtsalt väga hea sõprus. Kompromissitu ausus on selles seltskonnas olemas.

Su kriitikataluvus on seega üsna hea.

Arvan, et olen õppinud kriitikast lugema välja seda, mis on objektiivne ja mis subjektiivne. Kui kellelgi on mingi asja kohta väga subjektiivsed arvamused, siis ei pea ma neid väga isiklikult võtma. Ei olegi võimalik teha teatrit, mis kõigile meeldiks. Sellist teatrit ei olegi olemas. Üleüldse kunstiga ongi nii, et see ei saa kõigile meeldida.

Kust sa selle teadmise võtsid, et ei saa kõigile meeldida?

Arvan, et see on 15 aasta töö vili. Sa teed oma tööd sellepärast, et saada vastukaja. Üks hetk astud publiku ette, siin ma olen, tegin selle tüki, mis te arvate – see on ju teatri põhiolemusse sisse kirjutatud. Aga alati ei pea väga tõsiselt võtma seda, mida öeldakse. Igaühel on õigus oma arvamusele, jumala eest! Mida rohkem jututeemat mingisugune kunstiteos – maal, film, etendus – pakub, seda ägedam ju on.

Vaimustuse või põlguse kõrval, mida ühe lavastuse etenduskord võib tekitada, on kolmaski võimalus. Et publik istub tuima näoga saalis ega võta midagi vastu.

“Terve saali ulatuses pole ma seda küll näinud,” tunnistab Tiina. “Kui just ei ole reserveeritud etendus, kui saalis istub terve kollektiiv, kes on teisest maailmast. Ühel hetkel saime aru, et ei tohi reserveerida tervet saalitäit. Põhjus selles, et siis tunnevad need inimesed end kui kollektiiv ja siis hakkab sealt kollektiivseid nalju tulema. Ja kollektiivselt suhtumist lavale. See on väga nõme ja tobe. Kui keegi ongi tulnud siira sooviga saada elamust, siis kollektiivis ei saa seda juhtuda, sest mingi seltskond on omade vahel enne etendust üht-teist ära lahendanud ja siis läheb naljategemiseks. Aga minu mõte ei ole tulla lavale kui lahinguväljale – et kes keda.” Tiina tõdeb, et saaliga lavalt lahingut pidada on näitleja hullim kogemus: “Mingi müür tekib lava ja saali vahele. Nad on võtnud mingi oma suhtumise, neil on mingi oma asi ajada. Selles asi ongi.”

On sind vahel häirinud, et teater on kaduviku kunst – et nähtavat jälge sellest maha ei jää?

Teater on ses mõttes kaduviku kunst küll, et ega eilset enam täna õhtul ole. Mina kui kunstnik ei saa laval suurt midagi eilsest õhtust kasutada, ainult seda väikest kogemust, et see oli võimalik. Vähemalt eile õhtul oli võimalik ja võib-olla selle kogemuse pealt olekski positiivne täna uuesti teha. Kuid ega seda tea, kas see kõik täna ka võimalikuks osutub.

Nagu lavastaja Kristina Smeds meile õpetas: see eilne tükk läks vetsupotist alla, seda ei ole enam olemas. Tegelikult pead sa täna alustama uuesti otsast peale. Ja töötavad need hetked, mis sünnivad siin ja praegu. Sa pead need uuesti tekitama ega saa loota sellepeale, et eile selle koha peal naerdi või nuteti, küll täna on ka. Ei ole! Sa pead uuesti ehitama, uuesti tegelema sellega, et keegi kokkulepitud hetkel saalis naeraks või nutaks. Nii see on.

Kas neid hetki ka on, et on kokkulepitud naerukohas keegi ei naera?

“Bloody Marys” oli. Seal on üks kurb tavapäratu muinaslugu ja mina peaksin selle peale laval nutma. Aga rahvas hakkas naerma. See ei ole halb. Saime aru, et see vist on midagi nii ränka, et inimestes hakkab tööle enesekaitserefleks. Et seda sai nüüd liiga palju ja nad ei oskagi teisiti sellesse suhtuda, kui lihtsalt naerda!

No naeravad, siis naeravad. Väga huvitav, peab ütlema. Ega endast enam välja ei lähe.

Esimese hooaja näitlejana oleksid endast välja läinud?

Kindlasti! Oleksin mõelnud, et mis mõttes naeravad ja kas keegi tegi midagi, mis naerma ajab. Praegu annab kogemus üüratu jõu, see 15 aastat ei ole tühja läinud. Kogemus aitab sind, sellest on suur abi. Sa ei lähe endast välja iga väikse asja peale ning saad kuskiltpidi aru, et võid asju enda kasuks pöörata. Kuid kogemusi tuleb tulevikus juurde ning võib-olla lööd ühel hetkel põnnama ja hakkad endas kahtlema. Ma ei tea, eks näis.

“Bloody Mary” ning Von Krahli vanad ja noored

Kui Tiinalt pärida, miks võiks Von Krahli “Bloody Maryt” vaatama tormata, kõlab kiire vastus: “Krahli vanad ja noored on laval koos. Ning et see on Kertu Moppeli kirjutatud ja lavastatud – ta on minu meelest üks põnevamaid noori kunstnikke, mis puudutab teatrimaastikku.”

Tiina kirjeldab, kuidas nad koos Erki Lauri, kolleegist elukaaslasega, endale näidendit otsisid. “Meil oli mõte, et tahaks pärast “Erkit ja Tiinat” koos midagi teha. Et see võiks olla draama, mis puudutab. Lugesime ja mõtlesime. Loed neid asju ja kuidagi piinlik on, sest need on imelikud. Ja siis korraga saadab Kertu teksti, mille ta on ise kirjutanud. Sa loed seda ning mitte sellepärast ei vaimustu et see pole piinlik, vaid sellepärast, et see on tõepoolest äge. Kuidas üks noor inimene kirjutab nii põneva asja? Asja, kus on vaimset ja füüsilist terrorit, kus on nii palju põnevat? Ja see ei ole nii kirjutatud, et võtad teksti ning pead hakkama kontide peale liha kasvatama, vaid et tekstis on palju sisulisi ja fi losoofi lisi mõtteid.”

“Bloody Marys” saab üks abielupaar vaevu kolm näidendilehekülge oma uut diivanit ja kardinaid nautida, kui juba kõlab uksekell. Saatuslik helin, mis teatab, et muutuse tund on käes. Ukse avanedes paiskub kõik segi, tasapisi, aga vääramatult. Tõsi, praegu on “Bloody Maryl” ees viimased seitse mängukorda, mistap tuleks huvilistel kiirustada.

“Eestlane reageerib endiselt väga aeglaselt,” lausub Tiina, et siiani avastab nii mõnigi viimasel hetkel või pärast seda, et projektiteatril on erinevalt repertuaariteatrist mängutsükkel, mis saab suhteliselt ruttu läbi.

Avaldatud: Õhtuleht / 23.03.2013