Intervjuu lavastaja Mart Kolditsaga

| Kristjan Roos |

| Kristjan Roos |

Von Krahli teatri lavastaja ja näitleja Mart Koldits tunneb, et saab lavastajana lavale tuua just neid näidendeid, mida tahab, ja näitlejana mängida just endale sobivates rollides.

Mida võiks üks teatritegelane veel tahta? „Mina ei saa küll väita, et keegi mind kuidagi sunniks. Kõik valikud olen teinud ikka täiesti ise ja vabalt,” naudib Koldits tegutsemist Tallinna vaba vaimu ühes suuremas kantsis Von Krahlis. Aga kummaks ta siis end ise ikkagi peab, kas lavastajaks või näitlejaks? „Siiamaani olen rohkem lavastanud, aga sisetunde järgi tundub, et ma justkui kuulun mõlemasse maailma,” vastab lavastaja, kes detsembris tõi lavale Hiina muinasjuttudel põhineva lastelavastuse „Von Krahli muinasjutud”.

Mart, kuidas jõudsite Hiina muinasjuttude juurde?

Sõbra soovitusel. Käisin külas kursavend Kristjan Sarvel ning ta mainis, et loeb parasjagu Hiina muinasjutte ja need on väga huvitavad. Uurisin ka veidi asja. Siis sattus Von Krahli teatri ja ka mu enda ajaplaani just täpselt selline vaba ajavahemik, kus sellist asja teha. No eks mul muidu üldiselt on ju idamaade vastu alati huvi ka olnud ja taoismiga olen samuti oma intellektuaalsetes seiklustes kokku puutunud.

Kas Hiina muinasjutud on kuidagi erilisemad kui mõne teise rahva muinasjutud? Millisel neist on teile tähtsaim sõnum?

Hiina muinasjutud tunduvad mulle kui tänapäeva ratsionaalse taustaga inimesele kuidagi omapäraselt ratsionaalsed. Eks neid muinasjutte on lõputult ja igasuguseid. Mulle sattus kätte kaduvväike osa ehk kõik, mis eesti keeles leidus. Ja juba nende sees olid suured erinevused. Osa muinasjutte olid rahvalikumad, osa tundusid aga sellised, nagu oleks need keegi filosoofiadoktor välja mõtelnud.

Meie lugu on filosoofilisem, aga väga lihtsa põhistruktuuriga. Minu jaoks on „Von Krahli muinasjuttude” põhiteemaks südamega nägemine ja tõelise kuulamise poole pürgimine. Ehk lihtsustatult intuitsioon ja kohalolu. Mul on tunne, et praegune maailm kasvatab ja sunnib lapsi end kõikvõimalikul viisil muudkui väljendama. Aga mulle tundub vastupidi. Kõige olulisem asi elus on hoopis vastu võtmise võime. Mitte enese kehtestamine, vaid teise kuulamine.

Kas „Von Krahli muinasjutud” on teie esimene lastelavastus? Kuivõrd on lastetükki raskem lavale tuua?

See on jah minu esimene lastelavastus ja Von Krahlis esimene sel aastatuhandel. Ei tundunud raskem. Üldiselt oli segadust, uudsust ja riski ikka sama palju kui mu mõnes teises tükis. Eks ma üldiselt teen ju tihti n-ö kõrge riskiastmega lavastusi. Vähemalt mulle tundub nii. Ma mõtlen riskiastme all seda, et kõik sünnib katsetades ja ebatraditsiooniliste vahendite kaudu. Ei ole turvatunnet tekitavat näidendit või kindlat esteetikat, harmoonia on peidetud…

Usk, et lapsega saab samamoodi rääkida nagu täiskasvanuga, oli ja on meis väga kindel. See ei ole isegi usk. Ma ise vähemalt tunnen, et ma lihtsalt ei oskagi muud moodi. Vähemalt ma ei tunneks ennast usutavalt, kui hakkaksin n-ö kuti-kuti tegema. Aga no mõne jaoks võib ju see lavastus vabalt ninnu-nännuna tunduda. Inimesed on, jumal tänatud, erinevad.

Mulle tundub, et lapsed on ausamad kriitikud kui täiskasvanud. Kas olete uue lavaloo valmimise järel ka seda tunda saanud?

No kui, siis just heas mõttes. Tundub, et lapsi ei sega see, mis jääb n-ö kaadri taha. Nad keskenduvad ainult sellele, mis on kaadris. Täiskasvanud – mida haritumad, seda rohkem – tihti selle asemel et vaadata ja kuulata, hoopis mõtlevad: mis veel võiks olla? mida ei peaks olema? kuidas mina oleks teinud? kuidas see teistele mõjub? kuidas see kontekstiga haakub? mida see tähendab? mida siin on tahetud, et see tähendaks? miks see ei tähenda? Jne. N-ö kalosse ei suudeta ukse taha jätta. Isiklik slepp on liiga suur ja ilmselt ka enda jaoks liiga veetlev, et sellest loobuda.

2008. aastal siirdusite Tallinna linnateatrist Von Krahli. Miks toona nõnda otsustasite ja kas olete vahel kahetsenud ka?

Tundsin, et tahan teistel kunstilistel ja organisatoorsetel alustel töötada. Ma jõudsin sisemisse tupikusse. Ühtlasi tundsin, et hakkan seal lõhkuma midagi, mis ju enamiku jaoks töötas – ja miks seda lõhkuda? Tuleb asju õiges kohas teha. Kahetsenud ei ole.

Palju on räägitud, et Von Krahl on erilise auraga teater. Mille poolest ta teistest Eesti teatritest enim erineb?

No siin on teistsugused kombed ja põhimõtted. Teine süsteem üldse. See ei ole selline repertuaariteatri süsteem, me ei püri mitte trupi, vaid ikka rohkem sellise n-ö kunstilise rühmituse suunas. Vähemalt ma saan nii aru ja nii mulle meeldiks. Ja no omal ajal oli ta ju tõesti ainuke moodsat teatrikeelt leida üritav teater. Need vennad tegid siin ikka tõesti ja tõega Valesti.

Mis suunas Eesti teater teie hinnangul üldse liigub? Millist teatrit võiks rohkem olla?

Kurat, sellele küsimusele ma tõesti konkreetselt vastata ei oska, sest viimasel kahel aastal olen teatris vähe käinud ja seetõttu Eesti teatri üldist suunda ei oska kommenteerida. Üldiselt aga olen kindel, et ühte asja tuleb endale kogu aeg meelde tuletada: riskima peab. Nii sisuliselt, filosoofiliselt kui ka vormiliselt. Ma saan aru ja kogen ju ise ka seda süsteemi survet, mis vägisi tahab kõike traditsioonilisse ja harjunud turvalisse vormi suruda. Minu meelest see tapab. Kui vaadata esietenduste ja etenduskordade arvu, siis ma küll sooviks, et teatritel oleks võimalik vähem uuslavastusi teha. Et jääks rohkem katsetamise, riskimise ja süvenemise aega. Et näitlejad ei töötaks nagu liinitöölised.

Von Krahli teatri kodulehel on kirjas, et olete spordigümnaasiumis õppinud korvpalli ja pedas meediat. Kuidas jõudsite hoopis teatri juurde?

Küsi kiirlaskuja käest, kuidas ta mäest alla sai. Noore inimese heitlikud rajad. Vähemalt seda võin öelda, et ükskõik mis ma ka tegin, ma tegin seda täiega. Teatrihuvi oli, tõsi küll, mul juba aastaid enne, kui vastavasse kooli astusin.

Kas korvpallurikarjäärist ja meediaõpingutest on siiski teatritegemistes kasu olnud?

Kindlasti ja väga palju. Spordi maailm on ikka väga karm maailm ja see karastas küll. Ning ühtlasi sai inimesi, see tähendab ka ennast, tundma. Me avaneme ju tavaliselt eelkõige kriitilistes olukordades. Ja sinna otsa veel meedia, mis samuti inimesest kui sellisest just väga romantilist pilti ei jäta. Nii et eks see kõik pani jalad maha ja andis ainult hoogu juurde, et süveneda sellesse igavesse olemise uurimisse. Miks me oleme sellised, nagu me oleme?

Kas nõustute pigem sellega, et näitlejad mängigu vaid teatris, või on normaalne, kui näitlejad osalevad ka reklaamides, telesarjades ja -show’des?

See on ikkagi inimese enda asi. Igaüks tunneb vast ära selle, mida ta tahab ja milles ta on hea. Mõnele tundub, et telesarjas mängimine ei mõju halvasti. Teisel aga ilmselgelt takistab teatris keskendumist ja süvenemist. Peamine ongi ju see, et inimene oleks ka vaimses mõttes kohal. Kui keegi tuleb proovi, mõtleb ja muretseb selle pärast, et tal on kuhugi vaja minna või midagi teha, siis see on rõve. Peab olema otsustunud ja kohal. Hetkel teen seda ja ma ei keskendu muule. Ükskõik mida ka ei tehta, peaasi on tunda, et mina teen seda praegu, mitte seda, et see on miski, mis minuga praegu lihtsalt juhtub.
Üldiselt on ju näitlejale vaheldust vaja. Töötada teiste inimestega, teistel alustel, teises keskkonnas… Ma arvan, et see on ka üks põhjuseid, miks seda tehakse. See on tegelikult uskumatu, kuidas vahel koduteater võib sumbumise tunde tekitada. Kui aga ennast ikka litsina tunda, siis ei tohi teha. Seda nii seriaalis kui ka teatris. Katsu aga olla iga kord nii kohal ja otsustunud, et õigel hetkel „ei” öelda. Kui protsess on juba käima tõmmatud, siis on muidugi raske ja tihti ka ebaeetiline ära öelda.

Millised on teie kokkupuuted televisiooniga? Kui teile tehtaks ettepanek lavastada näiteks ETV aastavahetusprogramm, kas võtaksite selle vastu?

Ma olen ikka tele ja filmi vastu huvi tundnud. Kõik ju oleneb sisust: kas ma näen seal enda jaoks midagi, mis mind käivitab, või mitte. Mõnda sarja või filmikest võiks režissöörina tulevikus tõesti proovida, kui selline võimalus peaks tekkima. Ma nagu tunnen, et järsku on mul selle peale soont. Olen poolnaljaga mõningaid Eesti sarjade osi ka analüüsinud ja mõtelnud, milliseid vigu on tehtud. Miks see ei tööta nii hästi? Miks venib? Miks sündmusi ei mängita ega filmita välja?

Avaldatud: Linnaleht / 11.01.2013