Intervjuu Lauri Laglega ajalehes “Keskus”

| Sigismund von Krahl |

Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus. 

Kuidas üldse kirjutada Von Krahlist? Von Krahli Teatri juht Mart Koldits isiklikult passib etenduse proovisaali ukse taga peale nagu varakevadine jahimees, et lavastajale õigel hetkel peale lennata ja ta väevõimuga teatri suitsunurga diivanisse istuma suruda. Seekord viidi diivanile lavastaja (poeet, vaadake nime!) Lauri Lagle.

Von Krahli Teatris hakkab taas välja tulema uus lavastus. Teatri stiilile ja tööpõhimõtetele vastavalt pole seni rohkem infot valmiva lavastuse kohta välja antud kui ainult kummalised linnukujulised templid linna peal ja pealkiri „Paradiis“. Intrigeerivust lisab veelgi trupi nimekiri plakatil – laval on Mari Abel, Erki Laur, Mart Kangro, Reimo Sagor ja Tiina Tauraite. Lavastajaks on selle kamba eesotsas Eesti teatri ilmselt kõige poeetilisem lavastaja: Lauri Lagle. Lauri on lavastaja, kes töötab nii intensiivselt ja läheb prooviprotsessi sedavõrd sisse, et temaga prooviperioodi ajal jutule saada on pea võimatu. Talle absoluutselt ei meeldi oma tööst lavastuse valmimise perioodil rääkida. Tema enda sõnul hakkab väljaöeldu mõjutama tema tunnetusprotsessi ja ühtlasi kardab ta tulevase vaataja liigset suunamist. Rääkimata sellest, et kuigi ta tuleb majja esimesena ja lahkub tihti viimasena, ei saa teda proovisaalist kätte. Seetõttu nurjus meil igasugune katse teda mõne ajakirjanikuga kokku viia. Ja lõpuks ei jäänudki muud üle, kui Von Krahli Teatri juht Mart Koldits isiklikult passis proovisaali ukse taga, et Laurile õigel hetkel peale lennata ja ta teatri suitsunurga diivanisse istuma suruda. Suure puiklemise peale tulid küsimustele ka vastused, aga koos rohkete hoiatustega, et kõik võib veel muutuda ja et ta ei luba midagi.

Millest see paradiisi-lavastuse tegemine teil algas?

Sisuliselt olid alguses kaks sõna: aed ja hääbumine. Ja sealt edasi hulk märksõnu: küllus, lopsakus, täitumus, küllastumus. Lehed, oksad, võsa, muld. Surm, naer, mälu, tung. Õitsemine. Noorus.

Üldlevinud repertuaariteatri loogika järgi käib ju asi tavaliselt nii, et sul on mingi stoori, sul on mingid rollid ja sul on konkreetne trupp ja siis selle pealt kombineerid, kellele mis sobib. Sul on hoopis teine loogika. Sa paned kokku bändi, kellega üldse midagi uurima minna. Looma, üldse teadmata, mida keegi mängima hakkab või isegi – kas üldse keegi midagi mängima hakkabki?

Ei, mul ei ole teistpidi loogika, mul on iga kord oma loogika. Seekord lähenesin lihtsalt nii, et kutsusin inimesed, kes oleksid valmis niimoodi kaasa tulema, ennast kaasa tooma ning keda see võiks huvitada, kui lähtekohaks on teema.

Mind huvitab tundmatu, ma tahan minna proovi katsetama ja otsima asju, mida ma veel ei tea. Mul on uudishimu nende inimeste vastu, kellega ma proovisaalis kohtun. Võib öelda, et seekord mõtlesin alustuseks põhikujundi, tõin teema ja sealt me minema hakkasime. Kilomeetreid jutte. Siis vaatasime filme. Rääkisime taas. Lugesime artikleid ja muud. Vahepeal proovisime. Sünkimisprotsess oli päris pikk. Aga on olnud põnev. Stseenid ja tekstid oleme koos vaikselt arendanud. Päris kummaline on olnud.

Mis see põhikujund on?

Ruumis on viis tegelast, kes loovad endale oma paradiisi, kuhu siis välja jõuda. Või kuidas võtta tegelikult? Ka hetkes olla – see tundub võib-olla isegi täpsem. Loomine on nende elutöö või päevatöö või kuidas soovite, ka tunnitöö. Nad on leppinud kokku, et see on vabatahtlik, nad toetavad ja abistavad selles üksteist seni, kuni jaksu ja selget meelt.

Miks paradiis just praegu?

Mind huvitab hetkel väga selline nähtus nagu muutumine, selle tajumine ja sealt edasi muutusega kohanemine. Tajun seda praegu kuidagi väga kummaliselt tundlikult. Ja vähem pean silmas järske muutusi, vaid just selliseid sujuvaid, igavikulisi, peaaegu et märkamatuid muutusi, justkui selge ilma muutust. Et sa vaatad näiteks lilleõit või kedagi inimest, justkui muutust pole silmaga märgata, aga siiski õhtuks on midagi teisiti.

Nagu aegluup?

Nagu vaikelu. Kõdunev natüürmort on mu jaoks põnev. Kui seda tasaselt jälgida, siis märkad, milline uus elu seal tegelikult tärkab. Et see kõdunemine on tegelikult üks päris rets pidu. Hallitus on ju uus elu ja õitsemine. Ja õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus. Ning see uuele ringile üleminek tundub mulle hetkel protsessina põnev. Võib-olla jälgivad sama asja ka kärbsepiitsaga vanurid korrusmaja akendel, ma ei tea. Või Jaapani aia vaatlejad.

Mis tundega peaks vaataja saalist lahkuma, et sa tunneks, et see lavastus on korda läinud?

Mulle meeldiks, kui ta tajuks aega hetkeks kuidagi teisiti. Ta näeks hetkeks tulevikku ja minevikku samas ajahetkes. Kui talle viirastuksid enda ja teiste tuleviku- ja minevikustsenaariumid või vähemasti kumaksid selle erinevad võimalikkused. Viimasel ajal tajun aega nii terviklikult, et suudan ennast näiteks vanusega mängides ette kujutada 60-aastasena nii ehedalt, et kõhe hakkab. Ja minevikule mõeldes pole ma jälle kindel, kas üldse on midagi olnud. Üpris kriipi.

Kui alustasin lavastusele mõtlemist, siis soovisin teha lavastust tulevikust. Tulevik nägi kujutluses kuidagi päris tuus välja, innovaatiline, hõbedastes toonides nagu need kosmosematerjalid. Ja seksikas. Aga mida pikemalt unistasin, veidi ka arvutasin ja lugesin Sirbist Tuul Sepa evolutsiooni-teemalisi artikleid, hakkasin kosmoselõhna asemel kerget uriinilõhna tundma. See oli minu jaoks päris vabastav ja inspireeriv avastus. Valmistas rõõmu, et see tajumine mind üldse ei hirmutanud, vaid tekitas leppimise tunde. Lisaks tugevama kohalolutunde ja selle hetke väärtustamise, kus ma täna olen. Love. Ehk siis: lavastuse lõpus oleme me kõik koos saanud kaks tundi vanemaks.

Mida näitlejad paradiisist arvavad?

Kui rääkida pealkirjast, siis Erki arvas, et see on liiga üleüldine ja ilus, ja et meie teema on noorus. Teda õnnestus veenda.

Su lavastustes on alati väga lahe muusika. Pigem isegi helimaailm. Millest seekord inspireerud?

Lavastuse helimaailm on hetkel kujunemisjärgus, seekord on printsiip veidi teine kui varasemalt. Katsetame hetkel trupi ja Artjom Astroviga. Elame, näeme!

Paistab, et varsti on kevad. Mis sa sellest arvad?

Õitsemisaeg ja õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus.

Ilmunud aprill 2016 ajalehes “Keskus”