Institutsionaliseeritud emotsionaalsus

| Siim Sinamäe |

Institutsionaalseks võiksime nimetada nähtusi, mis on struktuurile allutatud. Kindla hierarhia ja reeglistikuga. See, mis jääb sellest väljapoole, talle ei meeldi. Institutsioon ise on mingi idee või vajaduse struktureerimine. Igasugused eluvormid, olgu selleks sisalikud või bürokraatia, taotlevad enese taastootmist ja pole institutsioongi neist erinevam. Järglased on oma näoga, aga mitte omanäolised. Seal, kus sisalike väljundiks on veel rohkem sisalikke, bürokraatia väljundiks veel rohkem bürokraatiaks on institutsiooni väljundiks (trummipõrin) veel rohkem institutsiooni. Institutsioon tegeleb üldisega, ta on objekt ning institutsionaalsus on selle objekti kehtestamine, üldisele.

Emotsionaalseks võiksime nimetada nähtusi, mis on tunnetele allutatud. Mingi idee või vajadus. See, mis jääb temast väljapoole, kutsub teda esile. Olgu selleks sisalikud või bürokraatia. Emotsioon võib taotleda enese taastootmist, aga ainult mingi piirini. Emotsioon vajab teisi emotsioone, et me neid ära tunneks ja tema väljundiks võivad olla mõte, tegu, kunstiteos, kõik ülejäänud maailma asjad kaasa arvatud. Emotsioon tegeleb üksikuga, ta on objekt ning emotsionaalsus on selle objekti kehtestamine, üksikule.

Selleks, et luua midagi institutsiooni-välist, uut, ei saa kasutada selleks institutsiooni vahendeid. Üldist üldisega kokku ei pane – ta on seda juba ise. Selleks, et luua midagi emotsiooni-välist, võib kasutada institutsiooni, kus algselt sisestatud emotsioon on pika aja vältel lahtunud, bürokraatlik masinavärk sööb oma lapsi ja nõnda jääb algsest järele vaid paroodia – institutsionaalne emotsionaalsus. Rangelt struktureeritud, iseennast taastootev, turvaline, õige pisut inimlikkust, ajatu – oma valik, kas defineerid viimast igaviku või tühimikuna.

Emotsionaalse institutsionaalsuse struktuur on seevastu lõdvem, instituut ei ole nõnda range, tugev. Siin on ta inimnäolisem, järgib mõnda vana reeglit, loob uued, ajalikud, ise. Sellel kaasajal, milles viibime, tõmbab ta pidureid, pakub lahendusi enese maha laadimiseks seal, kus ümbritsev ilm lisab tempot ja sunnib tundma, aina rohkem, kiiremini. Ta vajab samalaadseid, ent mitte samu lahendusi, mida ta varemgi on kasutanud, emotsioonid peavad vahelduma, et neid ära tunneks, et ta saaks tegeleda üksikuga. Uuri välja, mida on hiljaaegu selle maja teisel korrusel tehtud! Institutsionaalne emotsionaalsus on aga määratud kordama vana, juba tehtut-testitut-mängitut. Üldist. Vaata mida mõnes teises majas tehakse. Näpuga näitamata.

Võib ka juhtuda, et piiranguteta emotsionaalsus üks päev lihtsalt pihtide vahele võetakse. Hakatakse teda struktuurile allutama, jäigale struktuurile, see, mis teeb elu ilusaks ja heaks, pannakse pulkade taha. Emotsionaalsust hakatakse institutsionaliseerima. Parandama. Kirjanik on kohtu all. Koolilõpetajad teevad “Hamletit,” enestest Randle McMurphyd.