Impeerium

| Siim Sinamäe |

Et sina saaksid impeeriumi luua, ei ole vaja midagi enamat, kui inimesi, kes sinuga seda mõtet jagaksid. Pikk protsess, see poliitika, vaevalt, et tänapäeval keegi konkreetselt impeeriumite peale mõtleb, võib-olla mõned üksikud, läbi mineviku prisma, ah, et kunagi oli…

Igasugune uus tee algab vana lõpust, iga tere sisaldab endas hüvastijättu, minevikus on tükk tulevikku, selle vahel – olevik. Hetk. Minu ees seisid näitlejad, kõrvuti üksteise kõrval, kaheksateist inimest, igaühe osalus nähtavas impeeriumis umbkaudu 5,5%, / ja asusid kõnelema. Nad rääkisid läbisegi, segamata omavahel kellelegi vahele. Kes nad on, kust ja miks tulnud, mõned olla alles rännaku alul esmakordselt kokku juhtunud, keegi teadis kedagi teist varem, mis seal ikka. Maailma kõikvõimalikkusel on imeline võime avalduda juba läbi oma kõige pisimate detailide, üksuste ning avaldus tol korralgi.

See moment, kus ja kellena me praegu viibime, kuidas seda nii-öelda purki püüda? On ju igale hetkele eelnev hetk minevik, järgnev tulevik, püüa sa nõnda olevikus olla… Säärane aja möödumine moodustab rütmi. Teatud liikumise, teatud aja vältel, teatud korrapäraga. Inimese süda lööb minutis kuuskümmend kuni sada korda. Ühes kilomeetris astub inimene umbes 1300 sammu, selle kilomeetri läbib ta keskmiselt 12 minutiga, aga… need on kuni, umbes, keskmiselt. Rütmid erinevad. Rinnus paiknev repressiivorgan ei pruugi kellegi teise omaga takti lüüa, ent kui lööb, on see ilus. Vastasel juhul lööb biidist mööda, kaotad publiku, publik tantsu, pannakse tuled põlema ja nelja tuule poole. Homme on ka päev.

Impeerium. Jagatud mõte, igal näitlejal 5,5%-ine osalus. Inimesed, välja koolitatud lavastuste loomiseks, esimesed sammud laval, väljendamas neid samu, esimesi samme. Küljes omandatud oskused, viibides harmoonias – rütmis, mis omavahel ühtlustatud, läbi mitmete proovide, katsetuste. Mida nad õigupoolest teevad? Mida teeb iga sõna, liigutus, tervitus saali sisenejate suunal?

Kehtestab enese rütmi. Vastukaaluks selle maailma rütmile, millest tulijate ette astutakse. Kus valitseb tähelepanumajandus, liiguvad klõps-orienteerujad, üksainus klikk räägib rohkem kui tuhat sõna. Infomassiivid varitsevad pimedates nurgatagustes, keldriboksides ja trepikodades, midagi elusat sealt ei leia – sekundist loodud üksikisikud kestavadki vaid sekundi, info genereerub valguskiirusel ja sureb sama kiiresti välja. Keegi ei saa midagi teada. Maailm nõuab, et teda vaadataks! Vaata! Vaata siia! Kas sa juba nägid? Draama üleküllus, muinasjutumaailm, pealkirjad lebavad kui okasroosikese klaaskirst põllu peal. Läbinähtav, steriilne, seest põhimõtteliselt tühi, hoolimata kehast – kes kurat tahaks laipa suudelda?

Impeeriumis ei ole draamat, seda, mida meil on niigi üleliia, mis pressib igast uksest ja aknast. Säärased lahkhelide väljendused lagundasid neid laiahaardelisi riigiaparaate, ajaloost on näiteid küllaga. 14 näitlejat tõmbavad pidurit, seal kus seda enim vaja – igapäevaelus. Võib kõlada klišeelt, ent olles infovoolu lükata-tõmmata, tuleb kasuks iga oksake, mille abil end välja saab upitada. Tähelepanumajanduse ajastul, kus iga kunstiteos võistleb inimeste teadvuse eest kassivideote, toidupiltide ja trelliloosidega, ei ole halb korraks rongilt maha astuda. Lasta ajal aeglustuda, muutuda enese sarnaseks, aeglaseks, ajalaadseks, kogeda teistsugust rütmi – seda, mis teeb emotsionaalsetest masinatest taas inimesed.