Ilus inimene Marianne Kõrver

| Margit Tõnson |

| Margit Tõnson |

Äsja Von Krahli Teatris “Madame Bovary” 21. sajandi Eestisse lennutanud filmilavastaja räägib intervjuus Margit Tõnsonile, et viriseda ei viitsi ta kohe mitte millegi üle.

Von Krahli Teater on läbi aegade pakkunud Eesti alarakendatud filmilavastajatele võimalust teatrisaalis imesid korda saata. Nii Marko Raat kui Rainer Sarnet on üle serva ajavat loomingulist energiat Krahli black-box’i väga edukalt tühjendamas käinud. Nüüd ka Marianne Kõrver (30).

Esimene teatritegu ei tulnud kergelt, aga tänu suurepärasele ja kaasamõtlevale trupile ei mõjunud see kogemus ka nii traumeerivalt, et see pikemas perspektiivis viimaseks peaks jääma. Erinevalt mõnest nõudlikumast režissöörist ei leia Marianne, et riik peaks talle pelgalt loomeinimeseks olemise eest igakuist palka maksma. Ta pole endale kunagi seda illusiooni loonudki, et filmitegemisest võiks saada ainus elatusallikas (ning sellest tulenevalt ka igapäevane peavalu). “Werner Herzog näiteks töötas metallivabrikus öövahetuses keevitajana ja ööklubides uksehoidjana, et raha teenida. Mingis ideaalses ühiskonnas võiks ju muidugi filmitegemisest ära elada, aga praegusel hetkel eelistan loomingulist vabadust suurtele eelarvetele. Enamjaolt on siiski nii, et mida rohkem raha, seda rohkem arvamusi, tingimusi ja nõudmisi. Ma hoian parem töö ja loomingu lahus. Ma ei viitsi selle pärast virisema hakata. Ma ei viitsi tegelikult üldse viriseda,” naerab Marianne.

Meie jutuajamise teiseks põhjuseks on hiljuti linastunud globaalse haardega tõsielufilm “Inimese mõõt”, mille juures Marianne režissöörina kaasa tegi. ““Inimese mõõtu” tehes hakkasin veelgi rohkem mõtlema sellest, mida õnnelikuks eluks tegelikult vaja on. Nägin, et lääne inimese mõõdutundetust lahmimisest, kiirustamisest ja tarbimisest peetakse teistes, meist palju vaesemates kultuurides olulisemaks hingeharidust, inimlikku lähedust ja kokkuhoidmist nii perekonna kui ka kogukonnana, ainult see tekitab neis õnne- ja turvatunde.”

Filmi ja teatrit järjest tarbinuna näen, et “Madame Bovary” selgitab ju õigupoolest päris hästi, miks inimene keeldub endale tunnistamast, mis on tema tegelikud võimalused. Miks on nii lihtne osta endale uus vann, lameekraaniga telekas või teksapaar, ja maksta selle eest krediitkaardiga. Miks me lubame endale inimväärset elu defineerida omanikuks olemise kaudu ning laseme end selle unistuse nimel 30 aastaks sunnitööle määrata? Aga sellepärast, et unistuse ja reaalsuse vahel on imeõrn loor.

Sellest, kuhu kapitalistlik unelm on Ameerika viinud, kõneleb “Inimese mõõdus” omakorda üks New Yorgis tegutsev advokaat. Ta jutustab loo taksojuhist, kes töötas 24/7 ja magas taksos, kuna teisiti ei oleks ta suutnud endale soetatud kinnisvara igakuiseid makseid tasuda. “Miks sa oma kodus ei maga?!” küsis advokaat taksojuhilt. “Mul ei ole aega!” vastas mees, kes taksoroolis ka suri.

Maailmas, kus igasugune kriisijutt on nagu katkine plaat, mida keegi ei taipa välja vahetada, on äärmiselt kosutav, kainestav ja kirgastav vaadata mõnda aega silma inimesele, kes seisab kahe jalaga maa peal, püüab mõista ja aru saada asjadest, mis seda väärivad, ja laseb kõigel muul endast mööda kihutada, pööramata pilkugi. Ometi on temas empaatiat kordi rohkem kui meie ajale kombeks. “Ühelt poolt on see hingeseisund, mis on võib-olla kaasa antud, aga teisest küljest, ma näen enda ümber nii palju seda, kui lihtne on hukka mõista ja kui raske on mõista. Ma eelistaks võimaluse korral pigem seda viimast.”

*

“Inimese mõõdus” on harjumuse jõud see, mis inimkonna katastroofini viib, teisisõnu – moodsa inimese elustiil käib maakeral lihtsalt üle jõu. Sinu “Madame Bovarys” aga viib inimese hukatuseni leppimatus elada oma võimetele vastavalt, taustaks tiksumas mu meelest ka majanduskriisi bluus. Siin just nagu oleks tegemist ühe ja sama tungiga – elada inimväärset elu? Lihtsalt üks on bovarism makro- ja teine mikrotasandil?

See, et kõnealune film ja teatridebüüt paaripäevaste vahedega välja tulid, on puhas juhus, nii et nende kahe pinnalt mingisugust üldistust teha oleks võrdlemisi vägivaldne. Mingi teatava ühendava joone võib ehk tõesti välja tuua, aga minu jaoks on keskkonna teema ikka rohkem või vähem kollektiivne vastutus. Aga bovarism on minu jaoks sügavalt inimese isiklik asi.

Sinu lavastuses pole lausetki täiuslikuks kirjanduseks kuulutatud Gustave Flaubert’i teosest enesest, aga kõneleb su tekst ikka samast asjast – kuristikust, mis haigutab enesepettuse ja reaalsuse vahel. Ning inimesele antud võimest seda kuristikku ignoreerida. Ma mõtlen, et kas 12-lapseline sms-laenudest sõltuvusse sattunud perekond kuskil Eesti äärealal põeb ka bovarismi, või on neil reaalsusega mingi teistsugune tõrge?

Vaevalt et 12-lapseline sms-laenudest sõltuvusse sattunud perekond bovarismi põeb. Nende otsus mõtlematult laenu võtta on tõenäoliselt seotud võimetusega oma suurte kuludega toime tulla. Valikute puudumisest.

See etendus räägib ikkagi inimesest, kellel on võimalus valida. Ja sellest hoolimata on ta valinud just täpselt sellise tee. Ma ei usu, et Emma Bovary seda endale ei teadvustanud. Selleks, et teha lollusi pimesi, on ta lihtsalt liiga arukas. See oli tema valik täiel teadvusel.

Just see igatsus parema elu ja eksistentsiaalses mõttes “millegi muu” järele, see tunne, et tõeline elu on alati kusagil mujal – need kättesaamatud unistused ja vastuolu nende unistuste ja tuima igapäevaelu vahel ning see, millist destruktiivset mõju avaldab pimesi nende unistuste poole püüdlemine sinu kõrval olevatele inimestele, ongi mind bovarismi juures kõige rohkem paelunud.

Kas sul ei tulnud pähe Emma Bovary meheks muuta? Ma istusin saalis ja kujutlesin esimesed pool tundi, et huvitav, kuidas see võiks mõjuda… Teisalt huvitab, et kui palju on Krahli laval olevas Emmas Mariannet? Loevad mõlemad ju Pessoad ja Õnnepalu?

Flaubert on ju öelnud, et Emma Bovary, c’est moi – see olen mina. Ta võttis väga palju omaenda isiku pealt, nii et see mõte tegelikult käis mul peast läbi küll. Baudelaire, kes kirjutas palju esseid oma kaasaegsetest, kirjutas ühe ka madame Bovaryst, ja tõigi muide välja, et Emma oli kõikide oma iseloomujoonte poolest äärmiselt maskuliinne kangelane. Kogu see fantaasialend ja illusioonide loomine oli Baudelaire’i arvates väga mehelik joon, sest naine on rohkem kahe jalaga maa peal. Pluss siis veel kombinatsioon selgest mõistusest ja surmavast kirest, mis on omane ambitsioonikatele meestele. Ja loomulikult iha võrgutada, ja domineerida olukorra (ja ka meeste) üle. Ning lõpuks mehelik soov anduda põlastusväärsetele naistele, nagu Emma Bovary andus põlastusväärsetele meestele. Ja seegi on ju mehelik, et ta ei mõistnud oma meest Charles’i hukka mitte selle pärast, milline ta välja nägi, ja kogu selle provintslikkuse pärast, vaid täieliku geniaalsuse-puudumise ja vaimse alaväärtuslikkuse pärast.

Nii et see mõte käis korraks peast läbi küll. Aga sel juhul oleks sinna tekkinud väga palju lisamüra, mis oleks tähelepanu olulisest teemast kõrvale viinud. Mind huvitas selles raamatus ja lavastuses eelkõige inimeseks olemine, mitte soolised iseärasused. Ja sünnipoolse eelise poolest tean ma lihtsalt paremini, mida tähendab naiseks olemine, nii et teha Emma Bovaryst mees ilma otsese sisulise vajaduseta tundus üsna üleliigne.

Emma ei tapa end sinu lavastuse lõpus. Kas julgus end naeruväärsena näidata on meie ühiskonnas samaväärne enesetapuga?

Enesetapp tundus mulle kuidagi liiga banaalse lahendusena – endale käsi külge panna ja vaev lõpetada oli kuidagi liiga lihtne – mind huvitas pigem see, et kuidas elada edasi selle teadmisega, et sa oledki teistsugune ja sa ei saagi selles ühiskonnas hakkama. Teatud mõttes on see tee, mille Emma valis, nii või teisiti isolatsioon. Aeglane hingeline enesetapp. See tundus valusam ja õigem.

Ma ei tahtnud Emmat naeruvääristada – just nimelt sellesama igatsuse pärast. Igatsuse pärast, mis on iga hinge pärisosa. Poola näitekirjanik Stanisław Przybyszewski on oma näidendis “Lumi” kunagi kirjutanud nii: “Selline on saatus, kui inimest haarab nii kohutav igatsus, et mingi õnn, mingi nauding ei täida enam hinge, kui miski ei ole enam võimeline allutama seda sisemist rahutust, pidurdama seda meeletut kihutamist, mis ajab ja ajab inimest pimesi mööda laipu, aina edasi ja edasi. Siis on see tugevam kui orkaan.” Raske on seda hukka mõista, pigem on see kurb ja traagiline.

Luuletaja Leon kõneleb aga, et kõik naised ei väärigi romantilist armastust. Kuidas seda mõista?

Romantiline armastus on niivõrd tugev illusioon, mil pole argieluga mingit pistmist, aga ometi on ta oma jõulisuses ja eskapismis nii ilus. Seda taga ajama hakata on niivõrd kerge. Aga kui sel puudub igasugune kontakt argireaalsusega, teise inimesega, et sa pigem mõtled selle teise inimese enda jaoks välja, siis ei saa see hästi lõppeda. Sellel on ikka niisugune kainestav tagamõte.

Istume siin raamatupoe kohvikus. See meenutab mulle, et üks eesti režissöör käis hiljuti väitluse käigus välja argumendi, et vastaspool olla “liiga palju lugenud”.

Ma ei tea, mis on ülelugemise sümptomid. Teadmised, kogemused elamused annavad vähemalt mulle isiklikult siiski mingi teatud laadi vabaduse. Aga eks seda raamatutest ja kogemustest saadud infot peab oskama kuidagi sünteesida ja välja selekteerida selle, mis on enda jaoks oluline. Kui seda ei suuda teha, siis võib liiglugemine ehk tõesti probleemseks osutuda. Ma ei tea. Mul ei ole selliseid muresid olnud.

Teatris on kõik võimalik?

Selle ühekordse kogemuse põhjal on raske rääkida, peaks olema rohkem teinud, et selle meediumi võimalusi paremini mõista. Aga põhimõtteliselt jah, see, et kõik toimub siin ja praegu, ja absoluutselt igasuguse illusiooni loomine on võimalik, ja see ei ole seotud nii väga rahaliste vahenditega, kuivõrd oma valikutega. Filmis eeldaks mõne hullumeelse mõtte usutavalt teoks tegemine kohe mitmekordset eelarve kasvu.

Teatri tinglikkus annab nii palju võimalusi. Teistpidi hakkab see vabadus muidugi ahistama. Mis ma siis teen selle vabadusega, kui kõik on võimalik? Intensiivsuse vahe on ka filmi- ja teatritegemises meeletu. Need kolm kuud proove, see oli ikka totaalne pühendumine ja keskendumine. Film jaotub ajas rohkem laiali.

Kas sa loovisikuna unistad mingisugusest paremast Eesti riigist?

Põhiliselt üritan ma ise oma eluga hakkama saada – ma ei oota ülemäära palju ei teistelt inimestelt ega ka Eesti riigilt. Mida vähem on ootusi ja lootusi, seda vähem on ka põhjust kibestumiseks või pettumuseks. Ma olen üritanud mitteabitu positsiooni võtta – abitusega on kerge muutuda sõltuvaks ja oma elu ise raskemaks teha.

“Inimese mõõt” kompab seda teatavat ajastu lõppu, tunnetust, et miski on pöördumatult möödas. Või siis kriisis. Praegu räägitakse üldse palju igasugustest kriisidest – naiselikkuse kriisist, mehelikkuse kriisist, vaimsuse kriisist, keskkonna kriisist jne.

Jah, oleme endale tekitanud harjumused, mis keskkonna mõttes viivad ummikusse, mis pole “jätkusuutlikud”. Aga mis kõikidesse muudesse kriisidesse puutub, siis põhiline kriis, mida mina täheldanud olen, on pealiskaudsus. Inimesed armastavad sõna võtta teemadel, millest nad tegelikult mitte midagi ei tea. Infoühiskonna kõige suurem miinus ongi see, et igaüks arvab, et ta on kõigega väga hästi kursis. Lugedes ühte ajalehepealkirja või heal juhul artiklit ennast, arvatakse end täpselt teadvat, kuidas maailmas need asjad tegelikult on. Kas jää Arktikas sulab, kas kliima soojeneb või ei, kas kliimasoojenemine on põhjustatud inimlikust tegurist või mitte, millised ohud valitsevad tuumajaamades jne. Teadlased on selleks kümneid aastaid tööd teinud, et mingitelegi järeldustele jõuda, aga pealiskaudne lehelugeja on ühe artikli või kallutatud pealkirja põhjal valmis nendel teemadel tuliseid debatte maha pidama ja oma arvamuse abil suuri otsuseid vastu võtma. Keegi ei viitsi enam süveneda, maailm on muutumas üheks suureks lihtlauseliseks üldistuseks.

Keskkonna ja selle kaitse juurde tagasi tulles. Sorteerid sa prügi ja kõnnid jala?

See ökofanatism on nagu mingisugune moelaine. Minu jaoks algab ökoteema ikkagi isikliku vastutuse teadvustamisest, mitte mingist hüsteeriast, et ma ei saa enam minna poodi ja osta sealt tavalist leiba, vaid pean ostma kolm korda kallimat ökoleiba – see ei ole ju asja tuum. Siis tuleb juba mängu see, et kas ma olen piisavalt rikas, et endale ökoelu lubada. Aga sealt edasi peaks olema pikem diskussioon riiklikest mahepõllupidajate toetustest ja see peaks jätkuma muudel majanduslikel ja poliitilistel teemadel, mis tavainimest igapäevaselt ei puuduta. Seetõttu algab minu jaoks asja tuum juba kas või näiteks sellest, et mõelda alustuseks oma tarbimisharjumused läbi – mida ja kui palju mul tegelikult eluks vaja on. Tõenäoliselt selgub, et üsna vähe. Ja kui see ühe inimese hea eeskuju teadvustatud vastutuse näol levib kollektiivile, siis ma loodan, et on küll võimalik midagi muuta.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 14.04.2011