Igav vesi viidikatega

| Kairi Prints |

| Kairi Prints |

Von Krahlis etenduv lavastus «Oh My God» ei täida inimest, kes end laadima läheb.

«Ma lähen jõe äärde, surun näo pruuni vette ja avan pinna all oma silmad. Võib juhtuda, et üksik viidikas põikab uudistama. Võib juhtuda, et kuskil all tumedas mudas välgatab mõni sõrmus – kättesaamatult kauge. Kuid enamasti on see lihtsalt pruun ja igav tühjus, mida sa näed – riiulite kaupa inimesi otsekui öises tühja supermarketis, kes on end mässinud paari abitusse lausesse (mille väljamõtlemisele nad on kulutanud tunde, kui mitte päevi), kleepinud endale külge näitajad vanuse ja strateegiliste kehamõõtudega (enamasti samuti väljamõeldud) ning lebavad nüüd liikumatult riiulitel, mähitud kilesse nii mitmekordselt, et paljudel pole näha nägu ega keha.»

Igav ei tähenda halba

Oh my God, ammu pole teatris nii igav olnud! Ülal tsiteeritud lõik Krister Kivi romaanist «Üksteist» hakkas kohe algusest peale kummitama. Poolteist tundi näoli pruunis vees lebada ja kohata kogu selle aja jooksul paari hõbedast viidikat – kellest üks küll mängib sinuga veidi ja lubab oma siugjat selga isegi hetkeks puudutada – pole just selline tegevus, millest pimedatel õhtutel unistad.

See kujund võib tunduda romantiline ja paista miski, mis riivab inimeseks olemise sügavamaid soppe, aga reaalsuses pole keegi nii diip (oletan, et ei ole – kui siiski on, siis palju õnne talle), nii rikkaliku sisemaailmaga, et ta päriselt tundide viisi ühetaolisust nautida suudaks, immutades oma hinge hämarnurkadest lõputut loovmaterjali.

«Igav» ei tähenda halba. See on palju rikkam sõna kui pealtnäha paistab. Midagi-pole-teha-igav on mu arust see kõige suvalisem «igav» ega tähendagi eriti muud kui seda, et igavuse subjekt on rahutu ja tahab talle muret tegevatele asjadele leida mingit tõhusamat kattevarju, kui parajasti käepärast olema juhtub.

Huvitav «igav» algab sealt, kus igav «igav» lõpeb – juba see tõdemus on mitteigav. Huvitav «igav» sisaldab armastust ja valu, lootust ja pettumust, kõike, mis võiks olla. See kõik, mis võiks olla, avaneb kõige puhtamana siis, kui see, mis on, on igav.

See nüüd jällegi ei tähenda, et piisab igavast teatrist ja suudadki nagu niuhti avada maailmad, mis seni varjatuks on jäänud. Endas peab ikka midagi pakitsemas olema. Mõnikord ei ole. Etendusest «Oh My God» kindlasti ei piisa, kui oled tühi ja teatrisse end täitma lähed.

Idee, lavastuse ja muusika potentsiaal: kõik on tunda ja aimata ja võiks tööle minna. Väga tugevat tööd võiks teha. Aga mind segavad inimesed laval.

Mitte et ma tahaks öelda, et halvasti mängivad või muud sellist (just selle lavastuse kontekstis) banaalset, lihtsalt tundub, et Karl Saks on oma soololavastustega kusagil miljon kilomeetrit praegusest tööst ees.

Elu paradoksi otsas

Ainuke hetk, kus kilomeetripostid lendama hakkavad – Krister Kivi kujundiga mängimise juurde tagasi tulles: see end puudutada lubanud viidikas –, on minu jaoks stseen, kus Loore Martma kõigepealt Tõnis Niinemetsa alt läbi roomab ja siis nad teevad kahekesi midagi, mis on peaaegu elu. Üldse on suurim rõõm ja üllatus etenduses seesama Loore Martma, kes on mingi erilise tundlikkuse ja uue nüansi, uue süviku leidnud. Aga kõik muu jääb ikkagi kuidagi liiga kaugele pruuni vette. Vaid kilepakendid helklevad vastu.

Etenduse lõpuks mässitaksegi üks tegelane küll mitte kilesse, nagu Krister Kivi supermarketi inimesed, vaid musta kangasse ja jäetakse keti otsa rippuma. Ilma näota ja kehata ripub seal, kuni järk-järgult saabuv pimedus isegi need viimased hämarad piirjooned kaotab.

See on üks kaunilt troostitu vaade inimese elule. Sobib Arthur Schopenhaueri mõttelaadiga, kes nii mu enda kui minu andmetel ka lavastuse tegijate jaoks oluline mõtleja on, kuid siiski veetis seesama Schopenhauer suure osa oma elust, nautides seda, mida vähegi võimalik, «kuigi kõik oli tegelikult halvasti» – selline jonnakas viis hoida end püsti elu paradoksi otsas ongi mu meelest ainuke viis elada paremini, kui supermarketi riiulis kilepakendisse mähituna surma (või elu – oleneb suhtumisest) oodata.

Avaldatud: Postimees / 6.11.2013