Idioodid! Valed valikud! Ebaadekvaatsus!

| Valner Valme |

| Valner Valme |

Pealkirjas toodud fraasid pärinevad Von Krahli teatri laupäeval esietenduva uuslavastuse tutvustusest teatri kodulehel. Olukord on nüüd selline, et lavastajadebüüti tegev näitleja Juhan Ulfsak ja soome dramaturg Anni Ojanen palusid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna kaheksandat lendu lõpetavatel näitlejatel korraks ennast kõrvalt vaadata. Ja kui me seda ausalt teeme, võib igaüks meist olla idioot.

Paljud on ehk näinud ka lavastuse plakateid, kus paljaste kannidega noored näitlejad mööda aasa lippavad. See on nagu kaader Lars von Trieri filmist «Idioodid». Lavastaja Juhan Ulfsaki (37) sõnul ongi nende etendus remiks sellest filmist. Samas, ma arvan, et vaataja, kes pole filmi näinud, ei tohiks end segada lasta: materjal puudutab niikuinii kõiki sotsiaalseid olendeid.

Muide, soovitan vaadata teatri kodukalt vonkrahl.ee «Idiootide» tegemise käigus valminud sketše, mis ei kuulu küll otse etendusse, aga mis ehk annavad natuke aimu sellest vapustavast vibratsioonist, mis noorte loojate ümber prooviperioodil virvendas.

Juhan Ulfsak, paar sõna Postimehele!

Vaatasin Krahli kodukalt neid klippe, naersin laginal, ma ei tea, võib-olla pidanuks nutma, aga jube naljakad sketšid. Kuidas need etendusega seotud on?

Seda materjali etenduses ei ole, see oli lihtsalt lõbu jaoks. Vaata, kui sa teed sellist tükki, protsessi meetodil, siis jääb materjali üle, teed proovides igasugu asju, aga lõpuks on materjali nii palju, et kuhu see panna. Aga sa teadsid neid originaale?

Ma ei ole regulaarne «Võsareporteri» vaataja, aga need olukorrad tulid tuttavad ette küll.

Mina ka ei ole, aga ma vaatasin, et noortel on mingid naljad omavahel ja hirnuvad, siis ma ütlesin, et noh, davai, teeme ära siis! Saab kaelast ära.

Aga laval on natuke tõsisemad asjad kui mingi paroodia.

Seos von Trieri filmiga?

Oleme oma etenduse nimetanud remiksiks, see pole lihtsalt tore noortepärane sõna, vaid žanrimääratlus. Me vaatasime seda filmi, noored üldiselt ei olnud sellega nii tuttavad kui meie sinuga – ja kasutades filmi dramaturgiat ja probleemiasetusi ja Ülev Aaloe spetsiaalselt meile tehtud tõlget, tegime loo neist noortest näitlejatest endist. Pluss tegime filmistseene, nii et meil on filmi, teatrit, päriselu – kõike läbisegi remiksitud. Aga tegevus ei toimu Taanis, neil ei ole taani nimed, vaid kõik ongi siin ja praegu Von Krahli laval ja need inimesed ongi need, kes seal laval on.

Sarnane olukord teise Krahli tänavuse lavastuse «The Endiga». Vähemalt see «siin ja praegu» moment ja lavalolijate positsioneering: vaatepunkt läbi enda.

Jah, aga ega eriti midagi muud «The Endiga» võrrelda ei saa, sest tahaks loota, et noortel ja 35-aastastel on natuke erinevad asjad hinge peal, aga kui me räägime töömeetodist, siis muidugi. Aga meil ikkagi oli algmaterjal «Idioote» tehes. See materjal saigi valitud spetsiaalselt sellele kursusele.

Noorele inimesele meeletu väljakutse, kui moodsat sõna kasutada. Kui idiootlik võib üks noor inimene olla, eks ole. Nad on ju ikkagi alles edevas eas, ja siis peavad siukse röntgeni tegema.

Jah, aga mina näen pärast kahte kuud prooviperioodi tugevat teraapilist toimet näitlejate peal. Neil ju tegelikult pedagoogiline protsess kestab, ja see on üks kild paljudest, millega nad peavad kaasaegses teatris arvestama, kui nad selles tahavad kaasa lüüa. Aga järgmisena hakkavad nad Ibsenit murdma, klassika on sama oluline, seda peab ka tegema, aga kindlasti oli vaja teha selline tükk, kus nad räägivad endast ja võtavad materjali omaks. See on kokkuvõttes vabastav.

Tunduvad andekad noored, nad on ju su enda ja Taavi Eelmaa ja Peeter Jalaka käe all õppinud.

Nojah, see ongi Von Krahli kursus Viljandi kooliga kahe peale, rohkem on nendega tegelenud kaks Peetrit – Jalakas ja Raudsepp. Andekaid on palju liikumas, aga vaatab, mis teha annab nendega.

Ma neid nimesid ja nägusid veel väga kokku ei vii, aga see, kuidas nad etendavad nähtud sketšides erinevaid idioote noorest haamriviibutajast 60-aastase pangaröövlini, on peen.

Minu arust ka väga terased tüübid, muidu ei saakski nendega sellist tükki teha, sest see on nende põrkest tehtud.

Sul on lavastajadebüüt alles, oled käigupealt proff juba?

Ei usu, kui sa oled lavastajana välja kuulutatud, siis on närvipinge ja vastutus hoopis teine. Töö ise ei ole minu jaoks midagi uut.

Nagu Krahlis ikka, bänditöö.

Nagu protsess, jah. Loomulikult ma juhin seda diktaatorlikult, mida pole olnud varem põhjust teha, see positsioon on teistmoodi. Mis on aga uut – üks asi on proovis luua, aga lavastajatööga kaasneb ka palju muud: selgub, et pead tegelema tehnikute töögraafikutega, kuradi kavalehe, plakati ja selliste asjadega, pead asja eelarves hoidma.

Mis nendest noortest saab?

Kindlasti oleks tore, kui Krahli teatri koostöö nendega jätkuks, aga siin ei ole asi ainult tahtmises, vaid on ka majanduslikud küsimused. Aga see mõte on, et Krahlis põlvkonnavahetus läbi viia.

A mis siin vahetada, ega vanad veel pensionile ei lähe.

Me ei lähe kuhugi, ärge lootkegi! Aga ütleme nii, et majas võiks ikka hommikust õhtuni keegi dressides aeleda ja proovisaalist higihaisu levitada.

Et ikka kilkamist oleks majas!

Jaa! Meie ei jaksa. Peab kaks espressot enne proovi jooma. Noort verd on ikka juurde vaja.

Mis sul endal järgmine töö on?

«Idioote» tehes oli mul abiks Anni Ojanen Soomest. Dramaturg. Aitab mul seda asja seal koos hoida ja materjali hulka läbi hekseldada. Nüüd ma olen teene võlgu ja lähen teen tema lavastuses Helsingis kaasa tükis «Vaata raevus tagasi». Ja siis suvel teeme Peeter Jalakaga midagi suurt. Noored hakkavad kohe tegema Riia Uue Teatri lavastaja Mara Kimelega «Hedda Gablerit» ja siis jätkavad Kristian Smedsiga «Karamazovite» projekti, millest tuleb rahvusvahelise mõõtmega suurprojekt.

Millal tuleb vana Krahli trupi järgmine etteaste?

Kahjuks ma ei saa nendega koos teha, sest töötan samal ajal Soomes, aga ülejäänud Krahli trupp teeb aasta algul «Madam Bovary» Marianne Kõrveri lavastuses. Suur osa meist lööb kaasa ka Peeter Jalaka suuremas lavastuses kultuuripealinna raames.

Kummale poole sind rohkem kisub: lavastamine või näitlemine?

See lavastaja töö on selline, et mõni nädal mõtled, et mitte kunagi enam. Lavastades peksad energiat ühes suunas, annad endast ära. Neile. Ja mingil hetkel oled tühi. Aga mingil hetkel hakkab tagasi tulema. Kui mäng hakkab peale. Siis on hästi tore. Siis vaatad ja imestad: inimesed teevad kaks tundi igasuguseid asju, kas tõesti mina olen selle lavastanud?!
Ütleme nii, et vist ikka tundub…, et võib küll veel proovida, vähemalt praegu tundub. Võib-olla kui kriitika läbi loen, siis ei taha enam.

Avaldatud: Postimees / 11.11.2010