Ideaalid, millele vastata

| Siim Sinamäe |

Tol laupäevahommikul olin ma kohutavalt kurb, küll mitte ebatavaliselt, ent selja taha jäänud raske nädal oli pannud hingest ära andma rohkem tükke, kui oleksin tahtnud. Kätlesin kuradiga, sitta kah, tulemus käes – kohvi kõrvale kuulatud muusika kõlas eranditult melanhoolselt, päike paistis aknasse läbi sotsiaalmeedia filtri, tehislik, kättesaamatu, piirav.  See on meie kõigi päike. Tallad asfaldil nägin ma möödajalutajate nägude taha. See oli samuti midagi rohkemat, kui ma oleksin tahtnud.

Ma jõudsin teatrisse. Kummi T –  väljareklaamitud kui laste-etendus, tänaval käisid sosinad, et sobib ka suurtele, miks mitte. Minu esimeseks teatrikogemuseks lapsepõlves olid ilmselt mingid klouni moodi tegelased, kes tegid lasteaias suure saali väikese lava peal mingeid trikke, ma ei mäleta täpselt.

Järgmist etendust mäletan aga väga hästi. Selleks oli “Nukitsamees,” Estonia teatris. Siis käisin ma juba esimeses klassis, oskasin arvutada ja kirjutada pliiatsiga enamat kui trükitähti. Lugeda oskasin ammu varasemalt ent see polegi siinkohal oluline.  “Nukitsamees,” jäi mulle väga hästi meelde, esiteks sellepärast, et korraks oli hirmus, kui Mõhk ja Tölpa lavale ilmusid, teiseks sellepärast, et kui etendus lõppes, oli veel hirmsam. Nimelt jäin garderoobis jope selga panemisega toppama, lapsed jäävad alatihti toppama ja kui ma teatrist väljusin, avastasin, et buss mille peal ma peaksin olema, sõidab minema.

Ma ei ole Tallinnast. Ma jooksin nuttes bussile järgi, jõudsin Tammsaare parki ning kasutasin ainukest meetodit, mis lapsepõlvest vaadatud action-filmidest mulle töötavat paistis. Ma ropendasin. Ma karjusin perse ja putsi ja vittu ja türa ja veelkord vittu ja nutsin ja röökisin, sest mulle tundus, et mu elu sõidab minema, ma ei näe enam kunagi oma ema ja isa, ma ei näe oma sõpru, ma olen Eesti kõige suuremas linnas, kus on hästi palju inimesi ja ma ei näe enam mitte kunagi ühtegi inimest, keda ma tunnen.

Ma ei jõudnud väga palju röökida ja nutta – mind kõnetas üks kaunis naisterahvas, kes küsis, mis on lahti. Ütlesin. Ta olla mind teatris näinud, seal rõdu peal, kus ma istusin, ta oli enda vihmavarju teatrisse unustanud ning võttis mu ühes. Teatris kuulati lugu ära, ütlesin oma ema nime – tol ajal olid veel telefoniraamatud, need paksud kollaste kaantega klotsid, kust nimi siis välja otsiti. Mind viidi ringkäigule, nägin kuidas grimmi tehti, mis toimub kardina taga, tore oli. Lõpuks tuldi mulle järgi, sain koju, hiljem selgus, et üks klassikaaslane oli bussis nimede lugemise ajal minu nime peale peenikese häälega “Jah” teinud. Imitation is the most sincere form of flattery, eks ole.

Kui sain saali istutud, mängis see seik ennast minu peas läbi, kummaline hakkas pihta, segunes kurbusega, tõmbas mu tühjaks ja mu vasak jalg hakkas värisema, ta alati hakkab, algas etendus.

Säärase lusti peale lõin ma seljaaju pealt (loe: automaatselt) särama. Kui loll oli see kõik, mis toimus, kõige paremas mõttes! Vaene Ott, kes pidi esimeses ringis peategelane olema, kui märjaks nad üksteist pritsisid, kui elav!

Mul läks etendusele eelnev meelest, olin haaratud mängu, lapselikku vaimustusse, publik sai vett, tegelasi sai pallidega loopida. Ivan Olseni lugu oli lahti tehtud, ta ei olnud oma kehva minekuga enam üksi,  kõik said seda pealt vaadata.

Kui oleks vaja näidet lavale toodud raamatust, mis mõjub täpselt kui selle esmane lugemine, siis “Kummi T” sobib hästi. See on muidugi subjektiivne arvamus, absoluutsele tõele pole ma eales pretendeerinud, kuidas saakski. Ta on naljakas, tõstab iseendast välja, positiivne massipsühhoos, lõkerdasin koos teiste lastega, aeg lendas, järsku oli etendus läbi, aplaus. Lahkusin, naeratus näol, hiljem, kui hea üle läks ja halb polnud veel tulnud, mõtlesin natuke.

Kas ei peaks ma mitte rõõmus olema, et mind ammu nõnda poogitud pole? Et kool on jäänud selja taha, laval kujutatu mälestuseks, parimal juhul millekski, mille üle nalja visata. Kõige enam poogib inimene end ikkagi ise, proovib painduda sealt, kus valitseb jäikus, mahtuda sinna, kus pole ruumi. Olsen saab kiusu, kes teakski kiusajate motiive, võib-olla ei ole halba mõeldud, tahetakse vaid tähelepanu nagu klassivend, kes end teisena esitleb, inimene on inimesele cunt, aga teha pole midagi, võib-olla vaid nalja visata.

Inglise keeles on selline sõna nagu slapstick. Tulevikuriigi, Google, tõlkeprogramm annab esmaseks emakeelseks vasteks jämekoomika, teiseks labase jandi. Mingite kohtuasjade valguses ei julge seda sõna labane mitte kuidagi enam kasutada, jämekoomika on jällegi liiga… Eesti. Sõna slap peaks tähendama lööki või laksu, sõna stick pulka. Pulgalaks. Pulgalöök.

Antud algmaterjali valguses tundubki kõige õigem kutsuda seda pulgalöögietenduseks, löök vastu pulka, arvestades neid teatud kitsehüppeid –  eks mehelikkus ongi olnud üks suur nali, ühes naiselikkusega, mida kogu inimkond usub. On loodud mingid ideaalid, millele vastata, millega seisab silmitsi Ivan Olsen, igaüks meist. Mehed ei nuta, naine on köögis, laps räägib siis kui kana pissib ja sita sees ei maksa pead norgu lasta. Nendele vastamine on üldiselt võimatu, üldist ja isiklikku latti tõstetakse, peab ju märgist ülespoole sihtima, kui tahta pihta saada, eal pole keegi rahul…

Kunst kipub juhtima tähelepanu valukohtadele. On võimalik millelegi otsa vaadata, osa saada, leppida, valutult. Selle jaoks on olemas muide üks sõna: normaliseerimine. Kriitiliselt võib öelda, et satiir teeb seda hästi, aga see on kogu inimkonna asi, küsimus, millega tegeleme kunagi tulevikus. Etenduse lustlik meel ei kahane sellest… lapseks olemise võimalikkus, muretus ja elurõõm on eesmärgid, mille abinõu olgu milline tahes.