«Hoia mu nahkset mikrofoni, beibe»

| Valner Valme |

| Valner Valme |

Muusik, kirjanik ja telemees Mihkel Raud on valmis saanud oma esimese näidendi, mis lavale jõuab 18. jaanuaril Von Krahli teatris.

«Järgmine voor» toob Mart Kolditsa lavastuses teatripubliku ette ühe värvika episoodi superstaarisaate eelvoorust. Osalisteks mees neljakümnendates Norman (aimatavalt Mihkel Raua sugemetega tüüp, mängib Juhan Ulfsak), mees viiekümnendates Alex (paratamatult tekivad paralleelid Rein Rannapiga, mängib Taavi Eelmaa) ja naine kolmekümnendates Helen (kes pigem siiski ei ole Maarja-Liis Ilus, mängib Mari Abel). Pürgijat kehastab Nero Urke.

Näidendi tekst on autorile omaselt terav ja vaimukas, ohtrad pöörded viivad temaatika aga telešõu formaadist kaugemale. On ka ohtralt lõõpimist kohtunike trio tüpaažide kallal.

Lõbus tekst!

Aitäh! Kui ta kohati ka elutu tundub, eks ta siis, kui näitlejad seda mängima hakkavad, ärkab ellu.

Kuidas oli näitekirjanikuks hakata? Kättevõtmise asi?

Absoluutselt! Tegelikult ei ole. Eks ma ikka lugesin vastavat erialakirjandust enne ja eks ma ole näitemänge lapsest saati lugenud. Mul on umbes seitsmeaastasest peale ebaproportsionaalselt suur teatrihuvi, lugesin Ibsenit ja Shakespeare’i väikese poisina, neist tingimata aru saamata, ja suur osa lapsepõlvest on mul seotud Eesti Draamateatriga, sest tollane peanäitejuht Mikk Mikiver lubas mul seal käia ja ma käisin isegi proovides.

Ühel hetkel huvid muutusid ja tuli teismeeas see kuradi rokenroll, mis ei ole ka kuhugi kadunud, aga nüüd olen kaarega näitemängu juures tagasi.

Kuidas sündis koostöö Von Krahliga, nemad tellisid, sina pakkusid?

Ei olnud ühte- ega teistpidi. See oli nii, ma kirjutasin selle näitemängu valmis, ette kujutamata, lootmata, et see kuidagi Krahli huvi võiks tekitada. Krahl on kõige ägedam ja kihvtim teater, mu lemmikteater aastaid olnud, mu sõbrad kõik on seal ja nii edasi. Aga ma ei uskunud, et selline valmis näidend võiks neid huvitada, nad ju teatavasti teevad hoopis teisi asju.

Aga siis ma rääkisin Juhaniga, ta muidugi tahtis seda lugeda ja põhimõtteliselt jõudsime niikaugele, et tegime Krahlis lihtsalt ühe lugemise, et näitlejad tulevad kokku, vaatavad, mis on lahe, mis ei ole. Juhan, Taavi, Mari lugesid ja Priit Võigemast luges. Peeter Jalakas oli ka seal ja kui lugemine läbi sai, siis Jalakas ütles, et ta tahaks teha seda. Umbes suvel sai mul valmis see, sügisel hakkasid proovid.

Lühike tükk tundub.

Just. Tundub, et on lühike, tegelikult kestab ligi kaks tundi ilma vaheajata. See, et ta lugedes tundub lühike, on hea. Halb oleks see, kui ta lugedes pikk tunduks.

Miks just superstaarisaade? Sul on muid kogemusi ka, millest võiks näidendi teha.

Tundus kuidagi nagu äge.

Sul ikka midagi kripeldas nende saadetega, oli, mida välja elada?

Eks ta niimoodi on, et parem on kirjutada asjadest, mida sa tead, kui nendest, mida sa ei tea. Ma olen seda kohtunikutööd teinud kolmes saates nüüd juba viis aastat: lisaks superstaarisaatele «Eesti talent» ja siis oli «Laulud tähtedega». Ja noh, tegelikult see ei ole ju mingi saateepisoodi rekonstrueerimine, pigem lähtepunkt on sealt. Sealt tekkis tähelepanekuid, mõtteid ja situatsioone, mis tundusid olevat lahe pinnas karakterite väljamängimiseks: klassikaline situatsioon, sa paned inimesed kummalisse olukorda ja vaatad, kuidas nad sealt välja ujuvad. See kõik kõlab hästi banaalselt, ma saan aru.

Aga olukord läheb üle võlli. Üpris ekspressiivne lähenemine teemale. Sest saates, eks ole, sa viskad kildu küll, aga sa pead jääma mingitesse piiridesse.

Ühest küljest jah, ma saan näidendiga välja elada, aga ma ei tahaks sellise manifestiga ka esineda, et issand, ma olen teinud aastaid mingit kohutavat tööd ja nüüd ma sülitan selle peale.

Et uh, distantseerun üldse sellest kuradi jamast ja nüüd see on minu meeletu patu­kahetsus. Ei. Selle saate tegemine on olnud väga tore, kuigi sinna on sisse kirjutatud mitmed moraalsed ja eetilised probleemid.

Jaa, aga saab ju saate sees ja ümber ka nalja, mida oli nüüd võimalik näidendis võimendada. Kas oled ka Rein Rannapi ja Maarja-Liis Ilusa esikale kutsunud?

Kas on nii äratuntavad need tegelased või?

On. Kui ma su käsikirja lugesin, siis Normani repliike ikka lugesin mõttes sinu häälega ja Alexi omi Rannapi häälega. Tšikk ei ole nii äratuntav, jah.

Tšikk ei ole kirjutatud Maarja-Liisi pealt. Aga eks see minu ja Rannapi dialoog tekib inimestel kindlasti. Tegelikult need arhetüübid on ju universaalsed, superstaarisaadet tehakse umbes sajas riigis ja ikka on žüriis pasapea, beib ja siis siuke tasakaalukam helilooja taustaga vanem mees. Võib-­olla näitlejate mäng viib need karakterid rohkem minu ja Reinu pealt eemale. Aga samas see on fine, kui inimestel äratundmisrõõm tekib.

Ma ei tea, kuidas te Rannapiga järgmine kord koos žüriis istute, kui ta vahepeal peaks lavastust nägema, aga tegelikult sa oled enda suhtes ka päris irooniline: näidendis on Alex liialdatult macho rokkar, pasapea, nagu sa ise väljendusid. See Normani ansambli Teraskerad laul: «Hoia mu nahkset mikrofoni, beibe».

Jah. Aga me kõik oleme selles saates rollis ja ma küll ei kujuta ette, et kui ma olen kuskil nalja visanud näiteks Juhani mingi Hamleti rolli üle, et me siis enam Juhaniga normaalselt koos laua taga ei saaks istuda.

Ilma Alexi ja Normani nääkluseta oleks see tükk ka igavam.

Jaa, need konfliktid on tükis sees ja need on juba selles saates sees. Ma usun, et kõik Eesti inimesed on vähemalt ühe korra seda saadet näinud, nii et saadakse aru, mis ma mõtlen.

Ma vaatan ka superstaarisaadet, ma üldse ei häbene seda. Aga on ka snoobe ja hipstereid, kes väidavad, et nad ei vaata. Ja võib-­olla mõnda ei huvita ka.

Jumala pärast, ärgu vaadaku, kuigi ma arvan, et see on kultuurantropoloogiliselt päris huvitav saade. Aga seda lavastust saab täiesti vabalt vaadata ka seda saadet nägemata, kuigi eks see oleks abiks.

Oled proovis ka käinud?

Esimeses käisin, nüüd ma ei ole rohkem käinud, mitu kuud, ma ei tea midagi, mis seal toimub, ega ma ei taha ka, nad ei ütle ka mulle, ega nad väga ei taha ka mind sinna, ja see on okei, sest mina ka ei tahaks nende asemel autorit proovi. Autor võib kukkuda midagi seletama. Ja muidugi see segab, kui autor istub seal. Läbimängule mind siiski kutsuti. Aga niipalju ma olen aru saanud, et neil on seal ülimalt lõbus olnud.

Puhas komöödia?

Ma arvan, et see on sedasorti komöödia, kust inimestel on võimalus üht ja teist üles noppida. Loodetavasti tähendab selle tüki nägemine inimesele seda, et ta on kaks tundi hästi aega veetnud, aga ehk võtab ta sealt ka midagi muud kaasa. Mis see muu on, seda ma ei saa ju inimesele dikteerida: pane tähele, seal on siuke alltekst. Pole vaja.

Mis siis soovitakse: teatrimask pooleks!

Avaldatud: Postimees / 16.01.2012