Hästi halb reis

| messu |

Olen kahevahel, kuidas oleks mõistlik ümber käia enda kogemusega Von Krahli Kane’i lavastustest, kui neil raskesti sõnastatavatel teemadel on ümberringi juba proovitud öelda ja öeldudki hämmastavalt palju. Ühest küljest näib aus lihtsalt vait olla ja mitte midagi öelda, mis, muuseas, oli täpselt see, mis juhtus tol õhtul, kui etendust vaatama läksin, vaheajal all baaris. Saalitäis publikut harvenes paari-kolme kaupa erinevatesse soppidesse ja nurkadesse, pilk kuidagi hajus ja suu kriipsuna kinni. See vaikus mõjus mõneti hirmsamana kui misiganes rõvedus, mida saalis nähtud sai, sest tekitas tunde, et nüüdsest on igaühes midagi natuke teistmoodi. Et miski on kõikidele külge kleepunud ja see juba naljalt saali maha ei jää – ja sellest pisut õõvastavast äratundmisest tingitud sõnatus olekski kõige ausam vastus.

Teisest küljest oleks vaikus ülekohus, sest nii “Puhastatud” kui “Psühhoos” istutasid pähe mõtteid, mis on küll osalt kokkulangevad juba kirjutatu ja kõlanuga, kuid osalt mitte ja kipitavad seda enam. “Puhastatud” lavastusest rääkides tahaks traditsiooniliselt alustada sellest, millest see üldse oli. Kui mõnd Kane’i loominguga tuttavat vaatajat häiris see, et Ulfsaki lavastus ei andvat väga selgelt edasi näidendi tegelaste omavahelisi suhteid, toimuva põhjuse ja tagajärje seoseid, siis mind kui igasuguse eelteadmiseta vaatajat ei seganud see absoluutselt. Muidugi minu jaoks avaneski siis üks teine lugu, palju abstraktsem ja seda mõjuvam seisundilugu sandistavast armastusest ja (armastuse-)sõltuvusest. Ma olin hiljem näidendi kõiki tegelasi teada saades tõesti üllatunud – mulle jäi lavastusest mulje, et “Puhastatud” on peamiselt ühe tüdruku armastuse lugu, kes on aga omadega nii psühholoogilises kui füsioloogilises plaanis sedavõrd kaotsis, et läheduseihalus sulatab üheks virvarriks kokku nii vennaarmastuse kui erootilise alatooniga iha oma armsama vastu.

Muud kõrvalliinid või -tegelased, näiteks ühe geipaari suhe või nimetu tüdruk, näisid mulle lavastust vaadates lihtsalt ühe ja sama (või mingi universaalse) suhte erinevate tahkudena, mille esitus on teisejärguline ja mõnevõrra suvaline – olgu need inimesed, kes tahes. Kõik tegelased näisid esindavat ja esitavat siiski üht ja sedasama. Sest lubadused, truudus(etus), teadmatus, sadism, alandus, sõltuvus, halvav üksindus ja kahetsus, andestus ja klammerdumine, hulluseni ülespiitsutatud emotsioonid võivad käia ükskõik millise armastusloo juurde. Ja halvematel hetkedel saab sellest tohuvabohu, kus isiksused segunevad, piirid kaovad, inimesed lahustuvad aineosakesteks ja emotsioonid jäävad võigaste kujunditena õhku rippu. Nagu paha uni, mis dikteerib oma loogika või näidendi ainesest lähtuvalt – a trip gone really-really bad.
Mõnes mõttes oli lavastus selle wikist leitud definitsiooni näitematerjal, kus armastus on täpselt samasugune meelt ja teadvust moonutav mõnuaine nagu iga teine ja millest ilmajäämine tekitab täiesti võrdväärseid ja isegi hullemaid võõrutusnähte, sest kaotusvalu ja igatsust on organismist raskem välja rookida kui mürkaineid.
Bad trip (drug-induced psychosis or psychedelic crisis) is a disturbing experience sometimes associated with use of a psychedelic drugsuch as LSDCannabinoidsSalvinorin ADXMmescalinepsilocybin,cannabisDMT and sometimes even other drugs including alcoholand MDMA. The manifestations can range from feelings of vague anxiety and alienation to profoundly disturbing states of unrelievedterror, ultimate entrapment, or cosmic annihilation.

Samas hoolitses lavastus selle eest, et selle bad trip’iga paralleelselt eksisteeriks reaalne maailm ikka edasi, et “elu läheks edasi”. Hetked, mil asjaosalised (sest on harjumuspäraselt raske otsustada, millist sõna kasutada) laval vaataja taluvuspiire kompavalt võigastes ja sürrides emotsioonides ja olukordades visklevad, vahelduvad lüüriliste ja relvitukstegevalt siiraste eraeluliste momentidega, mis mõjuvad muu taustal isegi natuke juustuselt. Samas on lavastajal on olnud julgust ja nahaalsust luua pilte, mis võinuks vabalt mõjuda kitšilikult või beta-õudusfilmi moodi, ja osalt seda ka tegid, kuid jäid emotsioonilt siiski tõsiseltvõetavaks.

Samal ajal on rambivalguses Kane’i tekstide inimlikkus ja lootusrikkus, millest kõneleb kas või see, et armastuse helged seigad on paigutatud lavavälisesse “reaalsusesse” ja bad trip toimub kunstlikus ruumis, kus veri tuleb ketšupipudelist, mitte südamest. Siiski tuleb tõdeda, et lootuse allikana näis end pigem tõestavat ikkagi mingi deus ex machina, näiteks surmas saabuv lunastus kui miski, mis võiks veel saabuda selles ilmas. Vakstuga kaetud söögilaual meisterlikult punutud puntra lahtiharutamine ei tundu lõpuks enam kellelegi jõukohane olevat, ka mitte kalgiilmelisele Tinkerile, kes võiks mu tõlgenduses kanda vabalt nime Mõistus või Kainus, olles ainus kaine siis nii otseses kui kaudses tähenduses.

Ja järgneva kokkuvõtva mõttega võtan ma vist riski kõlada samuti kitšilikult ja võib-olla nendin üldsegi ilmselget, kas või Kane’i enda religioosset tausta arvesse võttes, aga ma ei saa kuidagi üle kristlikust allusioonist, et agoonia ja äng, mis end me silme all igast küljest eksponeerib, on mingi liikumise viimane staadium, mõistuströövivalt piinarikas purgatoorium enne pääsemist, puhtakssaamine enne lunastust. Tuli kui sümbol “Puhastatud”-nimelises näidendis/lavastuses kannab usutavasti enamat kui lihtsalt hävitava loodusjõu tähendust. Kane olevat üsna noores eas oma usus pettunud ning jumalast ära pöördunud, kuid viimases hädas siiski surma lunastusele lootmajäämine kõneleb mu jaoks siiski mingist tunnetuslikust usaldusest kõiksuse vastu, selle teadvustamisest.

Ja olgugi, et alati jääb õhku võimalus, et Kane on selle tekstiga olnud vastupidi nimelt irooniline ja näidanud, kuidas kõik võibki otsa saada ja jäljetult hävida ja kuidas inimene on maailmas tegelikult lõpuni üksinda, jumalata ja armastuseta, ei taha ma seda mõtet endale liiga ligi lasta. Sest siis ju just kui polegi midagi.

Ja sellest, kui lähedal võib inimene oma elus olla sellele, et “midagi polegi”, sai liigagi selgeks “Psühhoosis”. Selle lavastuse kogemine oli räsiv ja isegi veidi vihaseksajavalt valus: kogu inimhinge roe, millest muidu diskreetselt kaarega mööda käid, serveeriti hõbekandikul ega lubatud lauast tõusta enne, kui kõik otsas. Etenduse lõppedes olin otseses mõttes solvunud, et keegi on võtnud endale õiguse piltlikult tappa ja tühjaks kuulutada kõik, mis mulle armas. Ehk elu enda. Samas oli selles emotsioonis omajagu masohhistlikku naudingut, andumist ja mis kõige hullem – nõustumist.

Selle lavastuse “analüüsiks” tahaks küll välja pakkuda vaikimist, ja sellepärast ei tahagi sisulise poole pealt eriti midagi öelda. Ehk Kane’i enda sõnadega: “Ühel ööl ilmutati mulle kõik. Kuidas ma suudaksin enam rääkida.” Osalt muidugi ka sellepärast, et öeldud on tõesti juba palju ja mõnes mõttes võib kõigega nõustuda, samuti ei taotle ma siin kummastki lavastusest rääkides nende ammendamist.

Mis aga mõjus huvitavalt ja meenutas eelnenud lavastusest eraeluliste seikade pikkimist lavategevuse vahele, olid sarnased videoprojektsiooni argised ja etendussituatsioonile endale viitavad errorid, mis, nagu selgub, ei olnudki vist taotluslikult lavastatud, vaid juhtusid etenduse ajal kogemata. Kiri “auto power off” ekraanil, kesk hingesügavusi avavat valusat monoloogi, mõjus igatahes sarnase päästerõngana ja vihjena sellele, et väljaspool seda jumalast hüljatud tumedat tuba on veel teine maailm, mis on ehk isegi rohkem päris. Teisalt, etendamise protsessi tajumine ei vähendanud sugugi nähtava-kogetava mõjusust, isegi vastupidi. Lisaks tegi see muidugi näitleja meisterlikkuse veelgi ilmselgemaks ja joonis alla võime oludele kiiresti reageerida, sealjuures vaatajat/kuulajat hetkekski lõa otsast kaotamata. Kuid selletagi on selge, et Taavi Eelmaa on geniaalne näitleja.

Täna on viimane etendus!

Avaldatud: Pimedast saalist, 16.10.2013