“Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

| Margus Mikomägi |

| Margus Mikomägi |

Peeter Jalaka lavastus “Gilgameš ehk igaviku nupp” on kui suur sümfoonia, mis ei saaks sündida pühendunud inimesteta.
Von Krahli teatritegemine põhineb bändiloogikal, on öelnud lavastaja Peeter Jalakas ja seletanud seda nii: “Tuleb luua sellised tingimused, et bassimees tunneks: ta pole mingi teisejärguline, vaid on kõige olulisem bändi liige. Et lauljal oleks omad soolod ja trummar saaks ka virutada mõne korra nii, et oleks rahul…” Inimesed, kes “Gilgameši” teatrisümfooniat loovad, peavad igal juhul olema mõttekaaslased ja ühisel vaimsel lainel – muidu nende mäng nii hästi kokku ei kõlaks.

Olla valmis uueks

2009. aasta septembri algul rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil kuulutas Jalakas, et poliitiline teater on surnud. Vist on tähtis ära märkida, et pärast seda tulid teatri NO99 lavastused “Ühtne Eesti suurkogu” ja “The Rise and Fall of Estonia”, mis olid ju ülipoliitilised. Kas Jalakal polnud õigus või oli ta oma mõtetes ja loominguliselt ajast ees?

Sellessamas poliitilise teatri surmakuulutuses ütleb ta: “Kui lubate mul lihtsustada müstilist teed, kuidas teater või kunst üldse meid mõjutab, võime öelda, et see mõjutab kolme kohta: mõistust, südant ja seksuaalsust. Kui sul on kaetud vähemalt kaks, on asi korras. Meistriteos katab kõiki kolme. Tänapäeva satiir katab ainult üht. Sellest ei piisa.”

Juba siis julges ta ka pisut ennustada, mis saab edasi – teatris, tema teatris, tema bändis mängivate näitlejatega: “Nüüd on meil vaja ehitada postnaftalik, postindustriaalne või postkapitalistlik ühiskond (kuis iganes te seda ka ei nimeta), tahtlikult tugevdada oma vaimsust, et luua uusi kooskõlasid ja taasavastada põhilisi. Olla valmis uueks tajutasandiks, mis on juba tekkimas. Ja pole nüüdisaja maailmas muud jõudu kui artistid, kes sellega tõesti hakkama saaks…”

Kui Jalakas neid mõtteid sõnastas, polnud maailma esimest kiilkirjatahvlitele kirjutatud eepost “Gilgameš” veel eestikeelse raamatuna olemas. Ümbritsevas õhus igaviku nupu otsimise lõhna juba oli. Paratamatult tekib Von Krahli ja NO99 lavastusi vaadates võrdlusmoment. Kui “Gilgameši” vaadates seal sündiva ja NO viimaste poliitikast lähtuvate lavastuste mõne stseeni juures otseseid paralleele näen, ütleb Jalakas talle omaselt: “Eks seal ole igasugu vigurit.” Mu meelest on üks vigur selles, et kui NO teatritegijad püüavad argisele anda igaviku mõõdet, siis Krahli loojad, vähemalt “Gilgameši” näitel, juhivad igaviku argipäeva.

Elus ja tõlgendustega

Jalaka lavastuse teeb sümfooniliseks mõõtmatus. “Gilgameš” on täis kohapeal igal mänguõhtul uuesti sündivaid imesid, selliseid tänase aja insenerimõtte ja tehnika pöörast arengut märkivaid. Ent samas see lavastus kummutab üsna levinud tavamõtte, et need teatriimed ehk siis tehnika kasutamine kaotab näitleja tähtsuse laval, et seda, mis sünnib, võiksid mängida nukud, sportlased või muidu füüsiliselt treenitud inimesed. Ei ole nii, näitab ja ütleb Krahli trupp. Ootamatud olukorrad, mida teater pakub vaatajaile selles katlas, ei väsita, ei uinuta, vaid sunnivad edasi mõtlema. Nagu oleksid vana ja uus teater koos otsimas elule mõtet…

Missugused parukad, kostüümid ja lavakujundus! See, kuidas hiigelkaltsuhunnikud lavastuse kestes elusaks ja elutuks muutuvad, kuidas elutuks peetav lõpuks taevasse tõuseb jne, on ootamatu ja põnev nii visuaalselt kui vaimselt. See kõik ei saaks sündida pühendunud inimesteta. Kuidas Shakespeare’i Hamlet monoloogis ütleski: “Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme – see paneb kõhklema…” “Gilgameš” on elus unenägu, mille tähenduse peab igaüks, enda jaoks välja mõtlema. Sest tõlgendused tekitavad vaid tõlgendusi juurde, õnneks. Unenäod jäävad pooleli kõige põnevamal kohal. Nii ka seekord, kui Gilgameš teeb käega liigutuse, nagu tahaks ta endale saada oma sõbrast Enkidust jäänud pikakarvalist nahka. Mul on tunne, et Peeter Jalakas ja Von Krahli trupp on juba teel selle loo järje suunas.

Avaldatud: Maaleht / 27.08.2011