Tabamata ime

Imemata taba

Tabamata ime

Film, ingliskeelsete subtiitritega!

Eellinastus 15.dets.2005, esilinastus 12. veebr.2006

 

Järgmised seansid 27.-30.nov., 4., 6.-9.dets. 2006
Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali ajal Von Krahli Kinos

 

“Tabamata ime” 6 lühifilmi on valminud Eduard Vilde 1912. aastal ilmunud samanimelise näidendi ainetel.
Vilde “Tabamata ime” räägib noorest klaverimängijast Leo Saalepist, kes naaseb kodumaale kontserti andma ja kelle väidetav rahvusvaheline läbimurre on andud talle kohaliku kultuuriüldsuse silmis kauaoodatud eesti kultuuri maailmakaardile viija rolli.

 

Von Krahli “Tabamata ime” lühifilmid on lavastanud 6 noort rezissööri:

ARBO TAMMIKSAAR (“Macbeth”, “Magusad unelmad”)
JAAK KILMI (“Sigade revolutsioon”, “Kohtumine tundmatuga”, “Müümise kunst”)
RAINER SARNET (“Merehaigus”, “Pauli Laululaegas”, Von Krahli Teatris “Lumi”, “Ema”, “Kuhu põgenevad hinged”)
ANDRES MAIMIK (“Welcome to Estonia”, “Vali kord”, “Müümise kunst”)
MARKO RAAT (“Esteetilistel põhjustel”, “Agent Sinikael”, Von Krahli Teatris “Ainult võltsid jäävad ellu”)
MARIANNE KÕRVER (“Pildi sisse minek”, “Äraoldud päevade summa”, “Eesti ehitab”)


kunstnikud Reet Aus, Jaana Jüris, Liina Keevallik, Liisi Eesmaa, Ain Nurmela
operaatorid Mart Taniel, Ergo Kuld, Urmas Sepp, Sven Kütt
osades Mari Abel, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur
episoodides Tiina Tauraite, Katrin Essenson, Tiina Mölder, Kärt Tõnisson,
Jaak Allik, Ilmar Raag, Madis Kolk, Merle Palmiste,
Mait Malmsten, Terje Pennie, Toomas Hussar jt

 

Filmid on tootnud Von Krahli Teater
Rahastajad on Von Krahli Teater ja Kultuurikapital
Võtete periood: jaanuar-august 2005
Seansi kestus koos vaheajaga: 3h

 

INTERVJUU PEETER JALAKAGA / INTERVJUU REÞISSÖÖRIDEGA /
INTERVJUU NÄITLEJATEGA
VON KRAHLI TEATRI KUNSTILINE JUHT PEETER JALAKAS ANNAB ARU, MIKS JA KUIDAS PÕHILISELT OMA FINANTSIDEGA TOODETUD LÜHIFILMIDE TEGEMINE VÕIMALIKUKS SAI

 

1. KUIDAS SÜNDIS VON KRAHLI TEATRIL MÕTE HAKATA FILME TOOTMA?

 

PEETER JALAKAS: Mõtet filme tootma hakata ei tekkinud. Tekkis mõte film teha. Põhjusi oli esialgu 3:
1) meil on olemas näitlejad, tehnikud, saal, publik ja kaamera.
2) kui viibime kodust kaugel, on saal tühi.
3) kuna olime mitut “Tabamata ime” reþissööri sundinud meiega teatrit tegema, tundus olevat viisakas pakkuda neile revanði.
Eks neid põhjuseid, tähendusi ja küsimusi lisandus hiljem veel.
Näiteks – kui paljudest kuludest on filmitegemise puhul võimalik loobuda?

 

2. PALJU MAKSAB MINUT “TABAMATA IMET”?

 

PEETER JALAKAS: Umbes 2500 krooni.

 

3. KAS SA NÄED FILMITEGEMISE TRADITSIOONI ALGUST VÕI ON VON KRAHLI KINO PIGEM ÜHEKORDNE PROJEKT?

 

PEETER JALAKAS: Raske öelda – Von Krahli Akadeemia oli ka plaanitud ühekordse projektina, nüüd läheb juba kolmas aasta. Samas on meie jaoks tegu ikkagi kõrvalharrastustega, mis peaks põhitegevust laiendama ja täiendama, mitte asendama.
Kui vaataja tuleb meie kinno, tuleb ta ju ikkagi ennekõike teatrisse, kus näidatakse filmi.
Ma ei usu hästi, et kui avaksime näiteks Von Krahli Postkontori, hakkaksid linnakodanikud oma tuludeklaratsioone meie abil edastama.
Kuigi – kuna oleme harjunud oma ettevõtmisi tegema põhjalikult ja armastusega, ei või iial teada.
INTERVJUUD REÞISSÖÖRIDEGA

 

Mis filmireþissööridel arus oli, kui nad vana tolmuse Vilde riiulilt võtsid ja kinolinale panid, selgub ehk järgnevast ülestunnistusest.

 

1. MIKS JUST VILDE JA “TABAMATA IME”?

 

ANDRES MAIMIK: Kui Jalakas käis välja mõtte, et peaks Krahliga ühist filmi tegema, siis põhiprobleemiks oli ühise teema leidmine. Igaühel meist olid taskud pungil kõikvõimalikest ideejuppidest, aga neid ei saanud ühiseks tervikuks siduda. No ja siis kaaluti läbi terve hulk kõikvõimalikke eesti autoreid. Ühe teose kohta krimpsutas üks nina ja teise kohta teine, kuni lõpuks jõuti igihalja Vildeni, mis sai omamoodi kompromissvariandiks. Õnneks on “Tabamata imes” omajagu aktuaalseid teemasid, mis ka tänapäeva kontekstis vastu kõlisevad. Jaotasime algselt näidendi stseenide kaupa omavahel ära, kes mingit osa hakkab lavastama. Kui ma algteksti lõpuks läbi lugesin, siis tõusis küll nutumaik kurku – nii palju sõnavohavust, nii palju teatraalsust, nii palju manerismi – täielik salongidraama. 200 lehekülge 4 vaatuses – Vildele justnagu oleks makstud sõna pealt. Mis kuradi filmi sellest saab üldse teha? Õnneks aga loobuti peagi stseenijaotusest ning igaühele anti vabad käed teksti tõlgendamisel.

 

JAAK KILMI: Igasuguseid ideid oli. Algas sellest, et kuskil tiirles idee, et võiks teha lühifilmide kasseti s.o. erinevad lühifilmid, mida ei seo mitte miski peale selle, et neid esitatakse koos. Istusime Krahli baaris, igal ühel oma ettekujutus ja siis tuligi see mõte, et peaks mingi kirjandusteose ligi võtma. Ekke Moor? Tõde ja Õigus? Tore, kui oleks vana ja tolmunud, mis esitaks väljakutse uuele nägemusele. Vilde “Tabamata ime” oli üks variantidest. Ühtaegu kopitanud ja teisalt kaasaegne teema. Välismaise tunnustuse otsimine on Eesti kultuurile ja meediale vist alati oluliseks probleemiks olnud. Otsustasime, et ainukeseks piiranguks jääb Vilde loo moraal. Et see oleks Eduard Vilde krestomaatilise teksti vaba tõlgendus. Et igal reþissööril on tema lühifilmi piires vabad käed nii sisulises kui vormilises mõttes.
2. MIS SIND “TABAMATA IME” TEEMA PUHUL KÕIGE ROHKEM ERUTAS? MILLEST SU FILM RÄÄGIB?

 

ANDRES MAIMIK: Ma valetaks, kui hakkaks rääkima intellektuaalsest erutusest või loomingulisest väljakutsest. Kuna olen suhteliselt antiintellektuaalne reþissöör, siis ma ei püüdnudki tabada ajatuid teemasid ja üldinimlikke momente, ei nimetut igatsust ega magusat valu. Võib olla johtub see dokumentalisti taustast, aga enim käivitavad mind elulised aspektid; see, mis on silmaga näha ja käega kombitav. Elik kogemuslik materjal, mida ma ise olen läbi elanud või mida teised on vahendanud. Võtsin aluseks vana hea þanri – film filmirahvast ning ristasin selle pseudodokumentaali väljendusvahenditega. Pooled kõrvalosalistest mängivad iseennast ja mitmed mängivad mõnda teist tegelikult eksisteerivat isikut. Täpsemalt on tegemist ühe persekukkunud filmi persekukkunud esilinastusega, kus kõik üritavad halva mängu juures head nägu teha, kuni see skisofreenne silmakirjalikkus muutub Leo Saalepile (kes minu episoodis on noor lootustandev filmireþissöör) endalegi talumatuks. Nagu see eesti (kino)värk käib – kõik siin kõiki tunnevad ja üksteist sarjavad. Ei mingit universaalsust, puhas lokaalne värk.

 

JAAK KILMI: Leo Saalepi väidetav rahvusvaheline läbimurre on kujundanud temast siinse kultuuriüldsuse silmis kauaoodatud Eesti kultuuri päästeingli. Leo Saalepi esitlemine kohalikule kultuuriüldsusele on Üsna ilmekas episood Vilde näidendist, ehk siiskohaliku kauaoodatud kultuuriheerose imetlev vastuvõtt. Samasugused tüübid sama mõtteviisiga innustuvad samasugustest Leodest ka praegu. Hoolimata Vilde arhailisest keelepruugist on isegi nende jutt sama. Teisalt erutas mind mõte, et kuidas nii vohavast ja pealtnäha eba-atraktiivsest episoodist võiks teha naljaka filmi. Et kuidas selline situatsioon näeks välja tänapäeval. See oli rohkem nagu väljakutse.Minu loo tegevuspaigaks on fotostuudio, kus seltskonnaajakirja jaoks pildistatakse Eestisse naasnud tuntud pianisti Leo Saalepit, kes poseerib romantilise aktina kontsertklaveril. Ent ühel hetkel sekkuvad sündmuste kulgu varjud minevikust ja asi võtab ootamatu pöörde.

 

MARIANNE KÕRVER: Mind huvitas geeniuseks olemise võimalikkus laiemas mõttes, Marcus Aureliuse igahaljas mõte – kui tahad kuulsaks saada, siis mõtle, KES on need inimesed, kelle silmis tahad kuulsaks saada, ja MILLISED nad on. Geenius on ju ikkagi kellegi teise, tõenäoliselt mõne “arvamusliidri” ja tema jüngrite subjektiivne hinnang. Kuidas geeniused sünnivad, mis peab selleks tegema, et geeniuseks saada, ja mida kindlasti teha ei tohi, et geeniusestaatust säilitada – neid teemasid peaks minu film puudutama. Minu film viib Vilde kunstnikudilemma performance’ikunsti maailma. Ma ei ole kunagi eriti aru saanud sellistest kultuurikriitikas levinud mõistetest nagu “piiride ületamine” või “lõpuni minek”. Mida see tähendab? Mida selleks tegema peab? Mis piiridest üldse räägitakse? Kus see lõpp on? Kas see tähendaks ðokeerimist? Kas tänapäeva kultuuritarbijat on üldse võimalik millegagi ðokeerida? Minu film ei tohiks küll kedagi ðokeerida, aga vähemalt pakub performance’ikunstnik Leo Saalep välja omapoolse versiooni “lõpuni minemisest”.

 

ARBO TAMMIKSAAR: Mind erutas Vilde mehelik ðarm, tema kirjutise varjamatu seksuaalsus, isegi pornograafilisus. Üksteisele tahakeeramine.

 

RAINER SARNET: Vilde on kriitiline realist. Dramaturgina on ta strindberglikult terav. Eesti dramaturgiast on vahest veel Vaino Vahing sama konfliktne. “Tabamata ime” räägib kunstikust ja kunstiseltskonna ning -tööstuse vastuoludest. Kumb kumba ära kasutab? Rooska saavad mõlemad pooled, sest eks ole ju kokkulepped kunstniku ja tööstuse vahel vastastikused. Kuigi näidendi lõppedes näeme, et panused pole võrdsed. Lõpuks on ikka kunstnik see, kes oma naha turule toob ja selle eest vastutab.
3. KUI OLULINE OLI FILMI TEGEMISE PUHUL TRUUKS JÄÄMINE AUTORI ALGMATERJALILE?

 

JAAK KILMI: Minu filmi (kaas)stsenaristiks oli Urmas Vadi. Me koos genereerisime minu algse idee põhjal selle loo, mis on praeguse filmi aluseks. Kogu dialooginduse ja tegelaste psühholoogilised sügavused ja madalused ja muu jätsin puhtalt tema kirjutada. Minu teada jättis ta Vildest üks-üheselt sisse vaid ühe repliigi. Lugu ise on muidugi Vilde “Tabamata ime”. Sisuliselt üsna täpselt järgitud, samas suure tõlgendusvabadusega. Näiteks kui Vildel on Leo Saalep muutunud psüühiliselt inimvareks, et mitte öelda zombiks, siis meil muutub ta ka füüsiliselt.

 

ARBO TAMMIKSAAR: Oluline oli vaid teema, mitte algupäranditruudus.

 

MARIANNE KÕRVER: Stsenaariumis oli mul kogu Saalepi naisliin autoritruult kirjas. Veidi arhailisest kõnepruugist hoolimata on tegu väga kaasaegselt mõtestatud tekstiga. Ei näinud põhjust seda ise hakata ümber kirjutama. Montaaþis selgus tõsiasi, et kogu naisliin hägustab filmi põhiideed ning sündis otsus kogu see Vilde-värk viimse lauseni välja visata.

 

ANDRES MAIMIK: Vilde algtekstist on alles vaid tegelaste nimed.

 

RAINER SARNET: Olulised olid mõned Vilde konkreetsed laused, näiteks: “Me oleme metsinimesed. Kultuurikliima pureb selliseid kõige õelamini.”
4. KAS TEATRIS FILMI LAVASTAMINE ERINEB KUIDAGI TAVALISEST FILMITEGEMISEST?

 

ANDRES MAIMIK: Ei oskagi öelda. Oma nimekate kaasreþissööridega võrreldes olen ma täielik algaja mängufilmilavastaja ning sellest johtuvalt puudub korralik võrdlusmaterjal. Võib-olla oli produktsioon väiksem ja kodusem. Ja finantsiliste probleemide tõttu ka liiga forsseeritud ajagraafikuga. Seda, et raha põle, on muidugi üldine eesti filmi jama. Aga samas oli entusiasmi rohkem. Ja kui Krahli näitlejatega on saavutatud hea kontakt, siis võtteplats säriseb loomingulisest õhinast ning improvisatsioonilustist. Mitte keegi ei loiva kaamera ette eesmärgiga “teha käbens oma zajoob ära, et pääseda kiiremini õhtale”.

 

JAAK KILMI: Ma näen oma filmi ikkagi eraldi lühifilmina, kuigi tegevus toimub ühes ruumis ning koha ja aja ühtsus on kah loosse sisse kirjutatud. Selles mõttes on ta teaterlik. Ent protsessi ja mahu poolest ei näe ma erinevust mistahes lühifilmi tootmisest.

 

ARBO TAMMIKSAAR: Ei tea.
5. KAS FILMI TEGEMISELE SEATUD PIIRANGUD (SAMADE NÄITLEJATE KASUTAMINE, PIIRATUD TEHNILISED VÕIMALUSED) AHISTASID SINU REÞISSÖÖRIGEENIUST VÕI TEKITASID KOKKUVÕTTES MINGI UUE KVALITEEDI?

 

ANDRES MAIMIK: Juba Dogma manifest kutsuti ellu selleks, et piirangute abil avada meel uueks inspiratsiooniks. Ehk kõik mis ei tapa, teeb meid sensitiivsemaks. Sellest ma vist juba rääkisin, kuidas esialgu tegi Vilde teatrile kirjutatud baastekst nõutuks. Aga kui see jama sai ületet, siis läks nigu lepse reega mööda kruavi äärt. Väike probleem oli sellega, et näitlejad olid eelnevalt oma tegelaskujude peale kinnistatud. Kuna ma filmisin oma jao viimasena, siis mõtlesin, et vangerdused näitlejate ning nende kehastatavate rollide vahel väldivad type-castingu stampe ning toovad uusi ootamatuid vaatenurki. Põhiosas sain oma tahtmise. Ja selle üle on mul väga hea meel, et Leo Saalepit jäi mängima Taavi mitte Juhan, nagu ma algselt olin planeerinud. Mõlemad on praeguses rollijaotuses täielikud kompfekid. Ja viimasena pidin silmas pidama, et ei tekiks ülejäänud viie episoodiga liig palju kordusi. Täielikult vältida neid on ilmvõimatu, ent suuremas jaos õnnestus meil karakterid nõnda ümber konstrueerida, et tegelaste omavaheline suhtekolmnurk leiaks uusi ja paradoksaalseid avaldumisvorme. Palju aitas sellele kaasa ka kunstnik Reet Ausi oivaline kostüümivalik.

 

JAAK KILMI: Kuigi me tegime ühte ja sama filmi, ei arvestanud me üksteise asjadega. Tegemist on kuue reþissööri tõlgendusega Eduard Vilde “Tabamata imest”, täpselt nii nagu keegi materjalile lähenemisel vajalikuks pidas. Algmaterjalile truuks jäämine oli mulle ikka tähtis. Nii kokkuleppeliselt kui ka piirangu mõttes. Vana tõde, et piirangud toidavad fantaasiat. Väga mänguline oli mõelda, kuidas üks või teine Vilde eelmise sajandi alguse tegelane või näiteks keskkond võiks väljenduda praegusel ajal ja et oleks lahe ka. Kuigi ega see vana Vilde ei piiranud ju tegelikult. Kuigi vormiliselt puhas õudus ja peavalu, on “Tabamata imel” tugev lugu, hea dramaturgiaga, nii et ikkagi pigem inspireeriv.

 

MARIANNE KÕRVER: Pean tehnilistest piirangutest rääkides au andma Rein Marani pädevale õppetööle filmikoolis, kus esimese kursuse tudengitele õpetatakse vaeste inimeste moodi filmi tegema. Seda küll loosungi all, et nii tehaksegi filme. Tol hetkel ei osanud sellest piisavalt lugu pidada, aga salli-, liivakoti- ja ratastoolitehnika detailne tundmine ja leidlikkus uute sarnaste vaeseinimesetehnikate arendamisel on siiski ilmselt kasuks tulnud. Ma kasutasin näiteks isetehtud relsse, mis “Eesti ballaadidel” näitlejaid ühest lava otsast teise sõidutas. Aga kui kaamera stabiilselt liigub, siis ma usun, et vaatajal on sügavalt ükskõik, kas see kaader on üles filmitud Panther Evolutioniga või sallitehnikas. See ei tähenda loomulikult seda, et ma ei hinda tehnilist kvaliteeti või et mul oleks midagi professionaalse filmitehnika kasutamise vastu, aga alternatiivse filmitegemise võimaluse olemasolu peab olema elementaarne. Sellistel võtetel on oluliselt tugevam loominguline energia nii võttegrupil kui näitlejatel – kõik on vabatahtlikult tulnud võtteplatsile ainult sellel eesmärgil, et sünniks võimalikult hea film.

 

ARBO TAMMIKSAAR: Piirangud olid seotud eelkõige teiste reþissööridega. Tohutu aeg kulus kooskõlastamiseks ning nagu selgus hiljem, ei täidetud neid kokkuleppeid niikuinii. Minu tehtu jaoks osutus see otsustava tähtsusega asjaoluks – filmitud lõigud pidi hiljem monteeritama üheks tervikfilmiks, kuid tegelikkuses ei vaevunud keegi teine sellest põhimõttest kinni pidama. Seega on need irdsetena mõjuvad stseenid vaid osa kujuteldavast tervikust. Sellistena neid võtkegi.

 

RAINER SARNET: Ega uus kvaliteet eelarvest väga palju ei sõltugi. Vaese filmi voorusest on palju räägitud, mobiilsus, väiksem kramp ja vastutus. Kõik tegijad on vabatahtlikult sellega nõustunud ja südamega asja juures. Tegelikult pole aga sugugi vähem õilsam filmi ka suurema raha eest teha. Odava filmi ideoloogiat ei tohiks demagoogiliselt ära kasutada. Nagu öeldakse: “kiida lolli, loll poeb ka nahast välja.”
SÕNA ÜTLEVAD SEKKA KA VON KRAHLI TEATRI NÄITLEJAD, KES KOGU SELLE FILMITEGEMISE NIIGI TIHEDA TÖÖGRAAFIKU KÕRVALT PIDID VÄLJA KANNATAMA

 

1. POOLE AASTA JOOKSUL KUUES ERINEVAS FILMIS OSALEMINE TEATRIPROOVIDE JA ETENDUSTE VAHEL VÕIB OLLA ÜSNA KURNAV. MIKS SELLISTES FILMIDES OSALEMINE ÜLDSE HUVI PAKKUS?

 

ERKI LAUR: Oi, aga see on ju minu töö! Mulle nimelt pakubki huvi Von Krahli Teater ja sellega seotud tööd. Selle eelpoolmainitud asutusega seotud töödega on minul see lugu, et rõõm on alati minu poolel – nii ka seekord.

 

JUHAN ULFSAK: Oo jaa, samas on kurnamine osa meie töö ja elustiilist, nii, et ei midagi hullu. Muidugi oli filmitegemine ka meeldivaks rutiinivahelduseks tavalisest teatrirütmist. Samuti teistsuguste väljendusvahendite kasutamine ja võimalus töötada inimestega, (kes enamjaolt meie sõbrad, mõnega oleme teatritöödki teinud), nende omas elemendis ehk siis võtteplatsil.
2. KUIDAS ÕNNESTUS KUNI KUUES ERINEVAS FILMIS SAMA TEGELAST MÄNGIDA NII, ET ENNAST KORDAMA EI HAKANUD?

 

ERKI LAUR: Minul õnnestus igas filmis mängida erinevat tegelast – barman, kunstikriitik, narkodiiler, filmiprodutsent, näitleja/tantsija. Tegin rahuliku südamega erinevad rollid ja asi mutt.

 

JUHAN ULFSAK: Ma mängisin kogu aeg erinevaid. Aga püüdsin end siiski võimalikult palju korrata J.


3. KAS TEATRIS FILMI TEGEMINE ERINES TEIE JAOKS N-Ö TAVALISEST FILMITEGEMISEST?

ERKI LAUR: Teatriga sidusid neid filme ainult Von Krahli näitlejad ja see, et linastused toimuvad Krahlis. Uus kogemus oli oma kõiki kolleege filmivõtetel kohata, vaadata, kuidas nad kaamera ees mängivad. Lisaks oli “Tabamata Ime” supervõimalus töötada tervelt kuue eesti reþissööriga ja neid tundma õppida. Lahe!

JUHAN ULFSAK: Üllatavalt vähe kusjuures, ma arvasin ise, et reþissöörid hakkavad nüüd tegema asju “mida nad on alati tahtnud näitlejaga teha aga pole kunagi saanud”, tegelikkuses kujunesid välja suht professionaalsed filmivõtted kogu süsteemiga nagu ikka. Ehk Andrese pooldokumentaalne hullus oli midagi teistsugust. Eks selle tingis tegelikult seesama tihe võttegraafik, mis tekitas olukorra, kus materjal pidi võetud saama ja ei olnud aega seal mingeid “method acting” eksperimente korraldada ja ega keegi ei palunud ka. Aga eks ta inspireerivam ja kunstiliselt vabam tegemine oli ikka, kus ka näitlejapoolsed ettepanekud arvesse võeti ja kohati päris tegemise tunne tuli .
Samasugune mõnus kogemus oli ka V. Õunpuu – R. Tolgi “Tühirannaga”, kus oli samuti ilma rahata, selline ühine mõttekaaslaste seltskond ja tegemine ja ma loodan, et me jaksame taolisi projekte veel ja veel koos teha, sest see on just see õige asi ja niimoodi sünnibki lõpuks see kauaoodatud Eesti film kus on ka midagi muud peale hea kaameratöö.

Etendub

  • P 12. veebruar 00:00

Video

 

Toimumisaeg

  • P 12. veebruar 00:00