Jänese aasta

Jänese aasta

Arto Paasilinna samanimelise (“Jäniksen vuosi”) romaani ainetel

Autorid ARTO PAASILINNA, KRISTIAN SMEDS
Dramaturg ja lavastaja KRISTIAN SMEDS
Tõlkija TAAVI EELMAA
Heli- ja videokunstnik VILLE HYVÖNEN
Assistendid TAAVET JANSEN, SHARLENE HARVARD YOUNG
Kunstnikud ANNE-MAI HEIMOLA, KRISTIAN SMEDS
Tehniline teostus ENAR TARMO, LAURI SEPP, JANNO JAANUS
Kaasprodutsent festival “BALTIC CIRCLE”
Jänes MARI ABEL
Vatanen ERKI LAUR
Teistes osades RIINA MAIDRE, TAAVI EELMAA, JUHAN ULFSAK

Esietendus: 31. oktoobril 2005
Etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 40 minutit

VON KRAHLI TEATRI JA KRISTIAN SMEDSI KOOSTÖÖ

 

Oleme Von Krahli teatri juhi Peeter Jalakaga otsinud mitmeid aastaid võimalusi koostööks. Selle aja jooksul olen näinud mitmeid Von Krahli Teatri etendusi ja Von Krahli ensemble on näinud minu lavastusi.

Vastastikune sümpaatia üksteise tööde vastu on olnud viljakas pinnas mõtetele ja plaanidele ühisest tööst. Olen viimaste aastatel 2001 – 2004 töötanud Põhja-Soomes, Kajaani linnateatri juhina ja see kohustus on minu poolt takistanud varasemat koostööd. Kui lõpetasin selle ameti juunis 2004, hakkas ühistöö tunduma reaalsena.

Põhiküsimus loomulikult on, mida teha ja miks.

Arto Paasilinna romaan “Jänese aasta” on soome klassika. Aastal 1975 kirjutatud romaan on Soomes paljuloetud ja armastatud teos. Ning selle põhjal Risto Jarva poolt vändatud film on kogu rahva lemmik. “Jänese aasta” räägib elust tüdinud ja küünilise ajalehetoimetaja totaalsest elumuutusest. See on naiivne lugu ühe mehe teekonnast koos jänesepojaga läbi Soome. Teekond algab kärarikkast Edela-Soomest ja lõppeb Lapi vaiksetel lagendikel. Koos jänesega teel olles kohtab mees paljusid väga erinevaid, veidraid, naljakaid, elu kõrvalteedele eksinud, kuid siiski vabasid ja õnnelikke ebakodanikke.

Meie etendus on teatrimuinasjutt täiskasvanutele. See on lavafantaasia, eskapistlik armastusluuletus loodusele ja vabadusele. See on lavale seatud nostalgiabluus ja tüse rukkileivaviil alati näljas romantikuile. Ehk see on kõike seda, mida tulemusele orienteeritud ning asjalik tänapäev põlgab ja kõrvale heidab. Ka kunst peab tänapäeval olema küüniline, intellektuaalne ja tugev, et saada hinnatuks ja tõsiseltvõetavaks. “Jänese aasta” on elav ja konkreetne vastuväide sellisele mõtteviisile.

Me teeme naivistlikku teatrit. Andrei Tarkovski mõte “Kunst on unistuste täitumine” olgu selle töö kunstifilosoofiline moto. Ja teine moto tulgu mu surnud Lapi vanaema suust: “Ära virise, poisu”.

Minu isikliku kogemuse järgi muutub see maailm, milles me inimestena elame, töötame ja lootusetu visadusega oma lapsi kasvatame, üha tugevamaks, külmemaks, efektiivsemaks ja rõhuvamaks. Palju räägitakse sellest, et lastelt ja noortelt on võetud õigus lapsepõlvele. Koolisüsteemide tulemusmõtlemine, kõikjal vohav moe-ja pornotööstus, kõik see on reaalsus. Vanemate tööpäevad on kas üha pikemad või langevad nad töötutena kibestumisse ja alkoholismi. Lapsed kasvavad keskkonnas, kus puuduvad turvalised, terve mõistusega täiskasvanud.

Selleks, et täiskasvanud jaksaksid olla täiskasvanud, peab neile andma võimaluse tunda end aeg-ajalt lapsena. Peab looma hetki, millal nad saaksid uskuda sellesse teistsugusesse maailma. Maailma, kus unistused ja unenäod kokku saavad. Kus muinasjuttude, imede ja romantika lainepikkus on reaalsus.

See on “Jänese aasta” ülesanne ja põhiküsimus: luua täiskasvanuile muinasjutulaadne maailm millesse hetkeks armuda. Olla ja tunda end nagu laps ja siiski mõtelda nagu täiskasvanud inimene. Küsimus ei ole lõppude lõpuks ju puhtas eskapismis. Pigem teadlikus tajumises, et üks elu oluline osa on meie ühiskonnast kadumas. Ja me vajame seda, eriti meie, täiskasvanud ja need kes kavatsevad täiskasvanuks saada. Et me jaksaksime kasvatada oma lapsi uskuma headusesse, ilusse, inimlikkusesse ja õnne hetkelisse võimalikkusesse.

Olen tüdinud sellisest nüüdisteatrist (mida isegi olen palju teinud), mis üritab maailmaga võistelda selle tugevuses, küünilisuses ja külmuses. “Jänese aastas” on teistsugune väljakutse ja võimalus: anda vaatajale selge, soe ja naerune kallistus. Etendus, mis annaks, kui kõik hästi läheb, vaatajaile hea tuju. Ja jõudu uskuda veel selle ühe otsustava päeva või nädala sellesse, et maailma võib veel päästa meie lastele elamise vääriliseks kohaks. Ilma maaväliste eluvormide abita. Ja ma ütlen seda ilma igasuguse huumorita.

Tallinnas 16.2.2005

Kristian Smeds
dramaturg, lavastaja, põder, süsimust mees

Etendub

  • E 31. oktoober 00:00

Toimumisaeg

  • E 31. oktoober 00:00