Imelikud inglid

Imelikud inglid

Esietendus 7. novembril 1993
lavastaja PEETER JALAKAS 
trikid ja video URMAS SEPP
kostüümid ja kujundus ENE-LIIS SEMPER

osades

MARGUS VÄRAV
AARNE ÜKSKÜLA
RAIVO E. TAMM
GUIDO KANGUR
MARIA KLENSKAJA
KRISTEL LEESMEND
JAAGUP JALAKAS

Teise hooaja esimene lavastus. Omamoodi pöördepunktiks Von Krahli Teatris, kuna esmakordselt kasutas Peeter Jalakas tõsisemalt lavastuses videot.

/-/ Umbes tunnipikkune etendus koosnebki hämaratest kujudest ja hämaratest mõtetest. Kaunis raske on aru saada, mis “toimub” või “kes” need on. Eks ta ole üks seosetu ja absurdne. Aga seejuures huvitav! Jalakas tõestab taas, et teater (vähemalt suur osa temast) ei vaja tegelikult kirjandust, et teater on ikka lähem muusikale kui literatuurile. /-/
Jah, võtame kokku – täiesti arusaamatu ja väga huvitav etendus.

Mati Unt “Ingel läheb apteeki”, Eesti Ekspress 12.11.1993
/-/ Esimene väline mulje: viis kahtlast tüüpi panevad segast, igaüks ajab oma kinnisjora, patrab oma fiksikesi. Siin on Veidrik, Nõid, Pime, Kurt – võime neile panna mis tahes nimesid. Põrand on täis kõiksugu rämpsu ja laest ripub kila-kola (kunstnik Ene-Liis Semper). Niisiis hullumaja, kus pole ammu koristajat käinud. Õigem on ilmselt seda muidugi tõlgendada unenäona. Lavahämaruses tiirlevad teadvuse pihustunud ja nihestunud osad. /-/
Nagu tegijatelt kuulsin, rajaneb lavastus suures osas näitlejate endi lapsepõlve, unenägude ja elus kuuldu-kogetu vastastikusel jutustamisel. Kollektiivne spontaansus, millest parim osa välja riibitud ja lavastaja poolt enam-vähem püsivaks partituuriks fikseeritud. /-/
“Imelikes Inglites” on videotehnika (Urmas Sepp) osa kindlasti suurem kui üheski senises eesti teatritöös. Üks lavastuskanga lõimi tulenebki sellest. Ei saa öelda, et sel efekti poleks. /-/

Mihkel Mutt “Imelikud inglid Von Krahli teatris”, Eesti Päevaleht, 19.11.1993

/-/ Kõik Jalaka ideed on sündinud koostöös trupiga proovide käigus. Nii ka seekord. Või enamgi veel. Etenduse ekspositsioon, kus monitoris tutvustatakse tegelasi, annab järgneva mõistmiseks vähemalt ühe selge vihje: lavastuse tekst (kuhu lükitud ka võõraid tekstilõike) toetub enamuses siiski näitlejate endi väga isiklikel, ehk isegi intiimsetele mõtetele, mälupiltidele ja visioonidele, millest paljud seotud nähtavasti ka lapsepõlvega.
Millega siiski see lavastus köidab? Et pääseme justkui läbi lukuaugu vaatama võõra inimese hingeellu. Ka selline võrdlus ei ole päris täpne. Tuba teispool lukuauku on liialt pime, et midagi konkreetset näha, pigem me tajume sealpool toimuvat, samas endalt justkui küsides: kas me seisame uksega silmitsi unes või ilmsi
Kõlab mõnele ehk veidi tobedalt, aga ma arvan,
et “Imelikud inglid” on väga aus lavastus,
sellist ja just sellist lavastust oli vaja eelkõige tegijaile endile. /-/

Jaanus Kulli “Inglite lend läbi puhastustule”, Hommikuleht 25.11.1993

/-/ Minu silmis on Peeter Jalaka “Imelike inglite” lavastus Von Krahli Teatris hõrk, kuigi teatrist ilmtingimata tähenduse otsijad võivad vist saalist kirudes lahkuda. Ratsionaalselt seletatava tähenduse tekkimist on välditud tähelepanuväärse osavusega – kui välja arvata ehk finaal oma poeetilise tekstiga inglitest, keda tuul minevikust tulevikku puhub. Raske on kirjeldada seda kummalist etendust ja seletada, millega ta õieti mõjub.
Näitlejad, jah, annavad sellele irreaalse õhustikuga etendusele mahla, ent minu arvates töötab siiski kogu mudel. Eelkõige mõjub see hämaras, veidrat kila-kola täis saalis nähtu kõigi oma käikude, võtete, kujude ja teksti täieliku ootamatusega, seninähtamatusega, teostatud sealjuures perfektselt, mingi väga täpse sisemise kuulmisega.
Ei jälgegi diletantlusest, näiteks hoiakust “ohoi, me teeme pulli!”, kuigi all lavapõrandal sünnib vägagi palju naljakat. Kaetud huumor, peen ja hõrk. /-/

Maris Balbat “Kuhu panna see lavastus?”, Sirp 26.11.1993

Etendub

  • P 7. november 00:00

Toimumisaeg

  • P 7. november 00:00