Ema

Ema

Esietendus 12. jaanuaril 2005

ema

Viimane etendus 2. märtsil 2005
kestus: koos vaheajaga kokku 2 tundi ja 15 minutit

 

Gorki on lihtne kirjanik, kuuldavasti oli tal haridust kaks klassi. Seepärast võis ta süüdimatult küsida, miks on tööliste elu alati nii raske? Tööliste kätega ehitatakse kõik; lastemänguasjadest hiigelmasinateni, kuid nad on alati viimased elus. Miks?

Gorki paigutab romaanis “Ema” keset 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi harimatu ja üle keskea naise. Tema poeg hakkab vabrikus juhtima sotsialistlikku rakukest. Ema ei saa üldse aru, mis toimub, mis sotsiaaldemokraadid, mis revolutsioon? Kuid ülekohtu mõistmiseks pole mõistust tarvis. Ülekohut tuntakse südamega. Nii ka ema. Keerulised poliitilised mängud käivad emal üle pea, kuid see ei takista tal ebaõiglust nägemast.

Kuigi revolutsioon kukub läbi ja selle ideed on ammu ajaloo prügikasti vajunud, on jälle rumalad ja üle keskea prouad keskerakonda ja pikettidesse koondunud, jälle itsitavad härrased pihku. Ülekohut mõistusega ei mõista, peab südamega vaatama.

Gorki oli romantik. Ta kasutas erksaid kujundeid. Von Krahli trupp on tulnud kokku, et seda lihtsat vene vanamehe häält eneses kuulata ja helisema panna.

Etenduses kasutatakse ka katkendeid noorte venelaste, vendade Presnjakovide näidendist “Mängides ohvrit”.

 

instseneering, lavastus, muusikaline kujundus RAINER SARNET
kunstnik LIINA KEEVALLIK

nimiosas LIINA VAHTRIK
osades MARI ABEL, TAAVI EELMAA, JUHAN ULFSAK,
ERKI LAUR, TAAVO “JIMMY” TIKO

teksti luges LEMBIT EELMÄE

valgus LAURI SEPP
heli JANNO “JOHN” JAANUS
grimm TEELE NÖPS
tehnilised lahendused ja teostus: ENAR TARMO, TAAVO “JIMMY” TIKO
ikoonimaal ja rekvisiidid ANNE-MAI HEIMOLA

 

Maksim Gorki (pseudonüüm, vene keeles “kibe”), õieti Aleksei Maksimovitđ Peđkov (1868-1936). Kaotanud vara, isa, rändas 11 eluaastat mööda Venemaad, töötas ja tutvus alamkihtide eluga. Kooliharidust kaks klassi. Sotsrealismi rajaja. Hilisemas loomingus ilmneb jumalaehitamise idee mõju, mida Lenin teravalt kritiseerib. Lenin aitab Gorki taas marksismi radadele.
Sotsrealism – vool kirjanduses ja kunstis. Pidi kujutama tüüpilist elu. Suur tähtsus rituaalidel.

Sotsrealism ei piirdunud sugugi ainult töölisklassi võitluse, musklis käsivarte ja tossavate vabrikukorstnate kujutamisega. Levinud teemad olid ka kodu, perekond, lapsed ning pidu.
(Reet Mark)
Bassein –
1924. aastal otsustati Moskva Lunastaja katedraal (40 aastat ehitatud, 1883. a. valminud) lammutada, et selle asemele püstitada Lenini monument. 1931. a. tuli uus mõte – Venemaa (ja maailma) kõrgeim hoone, kolossaalne, 415 meetri kõrgune Nõukogude palee, mille otsas kõrgub Lenini kuju. Propagandistid nimetasid katedraali “mürgiseeneks”.Katedraal lasti õhku. Saadud kuld ja marmor paigutati Kropotkinskaja ja Ohotnõi metroojaamadesse, pingid Novokuznetskajasse. Mõtte maailma kõrgeimast hoonest mattis Suur Isamaasõda. 1958. a. kasutati kraater vabaõhubasseini ehituseks. 1995. a. alustati katedraali taasülesehitamist. Peterburi luteri kirikusse rajati sisebassein. Ka seal töötab nüüd taas kirik.
Kasutatud kirjandus
– V. Panso instseneering “Ema”
– F. Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt” ja “Kuritöö ja karistus”
– “Karl Marxi tarkuseraamat”
– O ja V. Presnjakovid “Mängides ohvrit”
Kasutatud kujundus
– Jüri Palmi illustratsioone H. Beecher-Stowe’i romaanile “Onu Tomi onnike”
– kostüüm Rahvusooper “Estonia” lavastusest “Boriss Godunov”
– motiive Moskva Lunastaja katedraali ikonostaasist

 

 

AUHINNAD

Eesti Teatriliidu aastapreemiate nominatsioon 2006: parim naisnäitleja Liina Vahtrik Ema rolli eest.

Etendub

  • K 12. jaanuar 00:00

Toimumisaeg

  • K 12. jaanuar 00:00