Libahunt

Esietendused 20. juunil 1998 (Baltoscandalil '98) ja 16. septembril 1998

August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel

lavastaja PEETER JALAKAS
kunstnik ERVIN ÕUNAPUU
dramaturgid MARGUS KASTERPALU ja PEETER JALAKAS
projektijuht MARIANA GUTJUMA

TIINA TAURAITE – perenaine, vanaema
LIINA VAHTRIK – Tiina
JUHAN ULFSAK – Margus
ERKI LAUR – peremees
ENAR TARMO – sulane Jaanus
RAIVO E. TAMM (külalisena) – August Kitzberg
KATARIINA LAUK-TAMM (külalisena) – Mari

Peeter Jalakas pöördub August Kitzbergi näitemängu poole teist korda,
esimene "Libahunt" valmis 1992. aasta oktoobris ning sellega avati Von Krahli Teater.

Mis on maailmal Eestist?
Mis on Eestil maailmast?
Kui mitu protsenti maailma elanikest ei ole eestlased?
Kui suur osa meid ümbritsevast infost ei ole tõene?
Kui suur osa sellest on eluliselt vajalik?
Kust algab väliseesti?
Mis on eluliselt vajalik?
Kas venelased saavad eestlasteks?
Kas eestlased saavad venelasteks?
Kaua see aega võtab?
Kas venelane saab väliseestlaseks?
Kas piir lahutab või hoiab koos?
Kuidas kujunevad kliðeed?
Kas pateetika on rahvuslik nähtus?

See on väike osa proovide käigus tekkinud küsimustest.
"Libahunt" on igale eestlasele tuntud lugu, mis jutustab orjaaegsest elust Eestis: taluperre satub tüdruk, kelle ema on libahundiks peetuna hukatud. Tüdruk kasvab orjarahva keskel vabaks ja erinevaks. Tekib kahtlus, et ka tüdruk on libahunt. Tüdruk põgeneb mittemõistmise ja laimu eest metsa. Perepoeg aga abiellub oma rahvusest neiuga.
Antud etenduse aluseks on seesama lugu. Näitlejad tulevad proovi. Tänapäevast lähtuvalt kasutatakse proovi käigus erinevaid mängulaade. Lõpule lähemale jõudes taipavad näitlejad, et näidendi lõpplahendus tänapäevaga ei klapi. Näitlejatel on erinevad arvamused ja soovid, kuidas lugu lõppema peaks. Etenduses põimuvad erinevad stiilid, segunevad erinevad meediad, dokumentaalne ja fiktsioon, kasutatud on tsitaate erinevatest "Libahundi" käsitlustest.

ARTIKLID

Nägu aja pinnal. Õige nägu, muuseas!
Andrus Laansalu, Postimees, 18.09.1998