Von Krahli akadeemikud küsivad, mis tuleb pärast kapitalismi.Akadeemiaga seotud autorid, EPL Laupäev, 11.10. 2008

Oktoobris-novembris toimuva Von Krahli Akadeemia selgroog on loengusari, mis otsib vastust küsimusele: kas on elu pärast kapitalismi? Mõtlejatega mõtlevad, küsivad ja vastavad kaasa näitlejad, kirjanikud, kunstnikud, filmitegijad Eestist ja mujalt. Sõna on akadeemia osalistel.

 

Vaadates kaugemale kui neli aastat

•• Kümne aasta eest, kui alustas Von Krahli püsitrupp, olid meil konkreetsed sihid ja eesmärgid, mis on nüüdseks ammendunud. Toona seatud printsiibid olid kunstiliikide ja stiilide miksimine ning tegelemine materjaliga, mis meile endale väga korda läheks. Eesmärk oli minna oma ettevõtmistes lõpuni – ehk siis nii kaugele, kui oskame ja suudame.

Mulle tundub, et praegu on õige aeg küsida meie ühiskonna ja tuleviku kohta. Ehk siis: kas on elu pärast kapitalismi? Ma ei tea, kui palju on neid, kes peavad kapitalismi inimkonna arengu lõppvaatuseks. Mina nende hulka ei kuulu. Küllap midagi ikkagi järgneb, kuid loomulikult ei tea ma, mis täpselt. Narr oleks leppida, et meie eksistentsi eesmärk on turumajandus.

Me ei kavatse süüdistada minevikku, vaid loodame leida ideid ja lahendusi tulevikuks. Ning millal siis veel homsest rääkida kui mitte meie riigi ümmargusel sünnipäeval. Pealegi, riigis puudub selline instants, mis oleks võimeline tegelema neljast aastast pikema perioodiga.

Peeter Jalakas, teatrijuht

 

Teatris on kõik võimalik

•• Küsimus “Kas on elu pärast kapitalismi?” on väga tähtis küsimus. Mitte üksnes sulle ja mulle siin Eestis, vaid ka ülejäänud maailmas. Tuleviku üle pärimine on väga suur ja tähtis teema, arvestades, et peaaegu kõikjal maailmas küsivad inimesed maa praeguse seisundi järele. Kliimasoojenemine, poliitilised probleemid ja majanduse tasakaalutus on väga suured teemad, millest räägitakse ka Von Krahlis. Von Krahl tõi kokku kümme artisti eri maadest ja eri tegevusaladelt, et näha, mis sünnib, kui panna nad koos teatrit tegema.

Olnud Eestis vaid kaks nädalat, tajun ma, et on tohutu vahe olla kasvanud üles Hollandis – ühes esimestest industriaalsetest tarbijaühiskondadest – või Eestis, mis tegi kapitalismiga lähemat tutvust alles pärast hiljutise murdepunkti läbimist 1991. aastal. Ent mis tunne on olla üles kasvanud Bangladeshis või Floridas, nagu mõned meie grupi liikmed, on mul veel keerulisem ette kujutada.

Kunst on üks vähestest sõltumatutest moodustest väljendada ideid või esitada objektiivseid küsimusi, ja ma arvan, et on väga kena kasutada teatrit tunnete ja küsimuste meediumina. Teater on täiuslik raamistik, sest siin on kõik võimalik.

Renzo van Steenbergen,trupi liige

 

Vabalangemises

•• Mul on kaheti kahju: eestlased surevad välja ja maailm ülerahvastub. Ja olen teadlik, et see on paradoks. Nagu EKP ja eestlane. Nagu intelligent ja tema uus Volvo.

Kõik üle-eesliitega protsessid tunduvad paratamatusena ja märkan, et kultuur lohiseb üleilmastuvate korporatsiooni(de)-riikide mantlisabast kinni hoides järel. Raha käib ees ja kõik muu saabub alles natukese aja pärast. See laiendab ja samal ajal piirab: meil on rahvusvaheline trupp, aga protsessime ju vaid selle üle, kuhu mantliga tüüp läheb, mida ta ütleb või mis meile tema juures ei meeldi.

Räägime, et on vaja uut ideoloogiat: sellist, mis viiks inimese maakera tunnetamiseni. Mitte naivismi või totalitarismi, vaid arusaamist, et inimene vajab toimivat keskkonda. Indiviid peab teadvustama heaolu tagajärgi. Aga me pole valmis, mina küll ei ole. Mantliga abstrakt-mees ammugi mitte.

Seni on vabalangemine. Maailmas, kus Jumal on surnud. Usk idealistliku revolutsiooni võimalikkusse hääbunud. Vandenõuteooriad salaseltsidest, kes tegelikult maailma kontrollivad, on muutunud mulinaks. Ei juhi Jumal ega inimene. Vabalangemine. Ressursivaru krigiseb. Kliima muutub. Plastmass kuhjub. Vabalangemine. Millestki pole kinni hakata. Mul on vaid illusioon ühest häälest, mille anda saan. Aga kelleks ja milleks see hääl pärast andmist muutub, ma ei tea. Kaob ära, lööb minust lahti, hakkab palka ja altkäemaksu saama.

Ma ei tee midagi, vabalangen ja ootan. Alles maandudes saan kohaneda. Uue inimesena. Uues maailmas. Jälle.

Seni teen ilusat teatrit ja elan jõhkrat elu. Unistan rikkusest ja aust, nagu kõik teisedki. Ja milleks meeleheide? Kõik on ju hästi: bensiini veel müüakse, mu ümber kerkivad klaasist majad, laiekraaniga teleri saab väga soodsalt kätte. Ma ei tahaks sellest liiga vara loobuda.

Bert Raudsep, trupi liige

 

“Võta ja jäta” – lugu asjadest ja vahetamisest

•• Von Krahli Akadeemia raames on teatri teisele korrusele sisustatud tuba, kus paar elanikku mängib kodu, milles ei olda liialt kinni üheski oma asjas – kõik on saadaval. Külaline võib võtta, mida vajab, jättes tuppa mõne oma asja.

Esimestest eluliselt vajalikest asjadest, nagu relvad, tööriistad, rõivad, on osa inimkonnast jõudnud asjadekülluseni ja vajaduste rahuldamisest õpetatud abituseni – kas ei hakka abivahendid meid aina abitumaks muutma? Lahendusest võrsub probleem – motoriseeritud liikumine, tööstuslik tootmine.

Me ei soeta ühtegi asja arvamata, et sellest on abi meie elule – algab omalaadne abielu. Kas ei peegelda ja mõjuta tarbimiskultuur ka meie inimsuhteid? Kuidas ja miks saab abist tüli? Kas eestlaste väljendis “muretsema” väljendub elutarkus või negatiivne eelhoiak? Iga asi vajab tähelepanu ja hoolt nagu lemmikloom. Kui paljudeks suheteks on meil jõudu?

Kas tunneme ära, millal on aeg lahku minna, lahti lasta ja kuidas seda süütundeta teha? Kas tunnetame ära, millal sõltuvus, seotus takistab edasiliikumist. Liiga palju asju on koorem kanda, õiget ei leia üles, tähelepanu nihkub sihilt ära.

Millised on minu asjade lood, kuidas ma need sain? Kas märkan, et just lugu teeb nad mulle kalliks? Kui lugu on nii tähtis, siis kas üldse on vaja asju, millel pole ehtsat lugu või piisab isegi ainult loost? Millisest oma asjast ma loobuksin viimasena?

Vahetamine on palju ürgsem nähtus kui ostmine-müümine. Elu ongi vahetamine, ainevahetus. Mida sa millegi vastu vahetad – aja, energia, suhted, asjad… Miks juhtub vahetusi tehes see, et lapselik elurõõm saab pea täielikult vahetatud elumurede vastu?

Tõnu Valdur, idee autor

 

Drakadeemias kirjutatakse näidendeid

•• Drakadeemia on üheksakuuline kursus, mille käigus üheksa värsket kirjanikku omandab näidendite kirjutamise oskusi. Peale käsitööoskuste omandamise mõtleme, kus on teater praegu ja – olulisemgi veel – mis on teatri homsed teemad. Kuigi meid huvitavad ajakohased küsimused, ei piirdu osalejate näidendid ainult sotsiaalsete ja globaalpoliitiliste teemadega, vaid tekkimas on ka lüürilisi ja filosoofilisi tekste, suhtedraamasid ja tõeliselt head komöödiat. Meie peaeesmärk on tuua teatrimaastikule intrigeerivaid mõtteid, põnevaid teemapüstitusi ja värsket verd.

Von Krahli Akadeemia ja Drakadeemia koostöö seisneb selles, et võrsuvad näitekirjanikud käivad kõigil “Kas on elu pärast kapitalismi?” loengutel ja kirjutavad mõne päeva jooksul arutatud teemade põhjal vastukaja. Neid tekste on võimalik lugeda veebilehel www.vonkrahl.ee. Kuna kirjanike ideed ja lähenemised on väga erinevad, on arvata, et igas vastukajas eksperimenteerivad nad nii sisu kui ka vormiga.

Kaheksa kuu pärast on Drakadeemial eesti teatrile pakkuda üheksa uut näidendit. Kas mõned neist põhinevad loengusarjal “Kas on elu pärast kapitalismi?”, on praegu veel raske öelda. Küll aga olen kindel, et teemad, mida arutatakse Von Krahlis, mõjutavad kõiki Drakadeemia tekste ühel või teisel moel.

Siret Paju, Drakadeemia juht

 

Filmid õpetavad uuesti vaatama

•• Tavaliselt võib keskkonnasõbralikku mõtteviisi jutlustavad filmid jagada kaheks: filmid, mis konstateerivad ja tutvustavad fakte, ning filmid, mis püüavad leida lahendust. Esimeste puhul on eesmärk inimeste “äratamine”. Tihti on “äratajad” ise alles hiljuti ärganud ning seetõttu kipuvad nende filmid lootusetust looma ka selles inimeses, kes keskkonnast hoolib.

Üks sellistest on ehk “The 11th Hour”, milles Al Gore’i ökoloogilistes jalajälgedes astuv superstaar Leonardo DiCaprio, rakendanud oma kuulsuse keskkonna eest võitlemise vankri ette, osaledes projektis nii kaasprodutsendi kui ka kaasstsenaristina. Sellest filmist tasub hoiduda neil, kes on juba aru saanud, kui tõsiseid muutusi on inimene ökosüsteemis esile kutsunud. Need aga, kes seda ei usu ja kalduvad arvama, et inimene, tasub lasta Von Krahli kinos oma veendumused proovile panna.

“The Corporation” kuulub ka nende filmide hulka, mis konstateerivad fakte, kuid kuna mõned meie elu tahud on oma paratamatuses niivõrd enesestmõistetavad, mõjuvad kuivad faktid vahetevahel üllatavalt või suisa šokeerivalt. “The Corproration” läheneb korporatsioonide toimemehhanismidele pea­aegu teadusliku dokumentalistika laadis, justkui loodussaade, mis kirjeldab mõne parasiitorganismi toimimist. Nii võib film mõjuda silmiavavalt nii mõnelegi, kes varem ei ole eriti pead vaevanud turumajanduses arenevate, peremeesorganisme tapma kippuvate nähtuste üle.

Programmist leiab filme, mis räägivad sellest, et heaolu on võimalik mõõta rahast keerukamate ja mitmekesisemate mõõdikutega. Akadeemia kino on tasuta, muuseas.

Elen Lotman, Akadeemia operaator

 

ARTIKLID

Ökoküla on nähtamatu
Jonathan Dawson, EPL Laupäev, 29.11.2008

 

Chomsky: me peaksime kõigepealt võtma tagasi kontrolli kapitali üle
Noam Chomsky, Postimees AK, 29.11.2008

 

Emer Värk - üks väga eriline põllumajanduskaupade tundja
Tiiu Laks, EPL Laupäev, 15.11.2008

Siret Paju: Pegasuse lemmik
Sash Uusjärv, Just, 29.09.2008

Gaasinuga Euroopa kõril võib olla ühel päeval nüri. Intervjuu Andrei Illarionoviga
Igor Taro, Postimees, 8.11.2008

Valik artikleid. Noam Chomsky
Sõltumatu väljaanne. Tõlkinud Mario Laul. Tallinn 2008

Maailm vajab uut lugu
Jakob von Uexküll, Postimees AK, 25.10.2008

Ajaleht Tsoon. Oktoober 2008
Väljaandjad: Von Krahli Teater, Teater NO99, Kanuti Gildi SAAL, NYYD Ensemble, Tallinn 2011

Venemaa on meie enda loodud oht. Intervjuu Noam Chomskyga
Dirk Hoyer, Postimees AK, 18.10.2008

Von Krahli akadeemikud küsivad, mis tuleb pärast kapitalismi.
Akadeemiaga seotud autorid, EPL Laupäev, 11.10. 2008

Kas on elu pärast kapitalismi?
Jüri Aarma, Maaleht, 23.10.2008

Kas on elu pärast kapitalismi?
Madli Pesti, Sirp, 3.10.2008

Von Krahli Akadeemia sissejuhatus tulevikuühiskonda
Margit Tõnson, Eesti Ekspress Areen, 2.10.2008

Von Krahli kaasaeg ja tema akadeemia
Peeter Jalakas, KesKus, 10/2008

 

Von Krahl lisab hooajale üleilmsemat mõõdet
Eva Kübar, Postimees, 27.09.2008

Intervjuu Peeter Jalakaga
Margot Visnap, Sirp, 29.08.2008

Krahli trupp võtab aastase pausi
Eva Kübar, Postimees, 31.07.2008