Elu paiskub näkku

| Madli Pesti |

| Madli Pesti |

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia näitekunsti VIII lennul ehk nn Von Krahli kursusel oli kõigest neli diplomilavastust, kuid see-eest millised! Juhan Ulfsaki lavastatud „Idioodid” — ei juhtu sageli, et koolitöö tõuseb kogu teatriaasta tipplavastuseks. Kristian Smedsi „12karamazovit” — esmakordselt Eesti teatrikoolide ajaloos töötati ühe materjaliga neli aastat ning lavastus tuli välja alles mitu kuud pärast kooli lõpetamist; tagatipuks reisitakse lavastusega pool Euroopat läbi. Henrik Ibseni „Hedda Gabler” — pe- dagoogiliselt geniaalne idee kutsuda näitlejatudengite psühholoogilist rolliloomet arendama läti tipplavastaja Mara Kimele; ka kunstiliselt oli lavastus sündmus, tekitades vaidlusi arvustajate vahel. Esimene diplomilavastus „Kuningas Lear” — mälus ühtse tantsiva-laulva voona meenuv Peeter Jalaka lavastus, mis on tagantjärele vaadates võib-olla liiga sarnane „Karamazovitega”. Statistilise infona on ehk huvitav, et Viljandi kooli eelmisel, VII näitlejalennul oli seitse ühistööd ning viimati lõpetanud lavakooli XXIV lennul kaheksa diplomilavastust.

Ametlikult kasvatati kursusel ka kolme lavastajat (Jim Ashilevi, Marion Undusk, Loore Martma), kuid eesmärgiks oli ilmselt vormida ühtset etenduskunstnike rühma ning lavastajatudengite diplomitöödele avalikkuse silmis väga palju ei panustatud. See, et kolme lavastaja diplomitööd on olnud n-ö väikesed, marginaalsed, oli võib- olla taotluslik. Ma ei oska hinnata selle pedagoogilist aspekti, aga vaatajana oleksin loomulikult oodanud erakordseid, uuenduslikke plahvatusi ning seda, et eesti teatris oleksid tegutsenud noored jõulised lavastajad. Vastukaaluks lavastajatudengite tööde vähesele vastukajale on kursuse ühistööd saanud kõik väga palju tähelepanu. Kõige vähem jäädi vaatajate tagasiside põhjal rahule „Kunigas Leariga”. Selleks ajaks, kui „Lear” välja tuli, oli juba avalikult näidatud „Karamazovite” protsessi vahetulemusi ning oli näha, et need kaks tööd liiguvad sarnases suunas.

Terve kursuse ja selle arenemise protsess on mitmeski mõttes eriline. Von Krahli Teatri juht ja näitlejad said valida kursuse diplomitööd ning kursus veetis igal semestril kuu aega Tallinnas, kus neid õpetasid lavastajad-näitlejad Krahlist ja välismaalt. Kriteerium, mis annab õiguse kutsuda neid tõesti Krahli kursuseks, on ehk raamideta mõtlemine. Ei ole vaja kaheksat diplomitööd, vaid on vaja tutvustada noortele rahvusvahelist mõttemaailma. Eriline on juba Von Krahli teatri mõte kasvatada endale järelkasvu; ligi pool kursust lähebki sinna tööle. Muidugi hõlmab neli aastat õppetööd ka klassikalist koolitust, kogu süsteemi pea peale pöörata pole ju mõtet, kuid julget lendu ja igavast normaalsusest irdumist võib kursusel näha küll.

Põgusate rolliportreede visandamise teeb VIII lennu puhul eriti keerukaks see, et kolme diplomilavastuse puhul ei saa eriti rääkida individuaalsest rolliloomest, vaid lavastused on loodud rühmaenergiale toetudes. Kombineerin peamiselt „Hedda Gableris” ja „Karamazovites” nähtut. Toetun mälule, mille selektiivsus võib ka iseenesest olla kõnekas. Samuti saan esile tuua vaid seda, mis väljapoole paistab, sisemised mehhanismid jäävad varjatuks.

Alustan lavastajatudengitest, kes ei mõju tegelikult eraldi seisva rühmana. Juba enne Viljandi kooli astumist oli neist tuntuim Jim Ashilevi, kes on kirjutanud mitu näidendit ja proosat ja on nüüdseks samuti populaarne telenägu. Ashilevi tõi publiku ette ainult ühe lavastuse, „Avatari” Cabaret Rhizome’is. ÜÜhe töö põhjal on muidugi võimatu teha järeldusi lavastajakäekirja kohta. „Avatar” sobitus pigem ideaalselt Cabaret Rhizome’i repertuaari ja esteetikaga: huumorirohke lo-fi-esteetika väljakujunenud süsteemi tungiva võõra teemadel. Lavastus oli aga üpriski originaalse kontseptsiooniga, nii et ootaks peagi lisa. Näitleja Ashilevi on meelde jäänud vibaliku eputrillana nii „Kuningas Learis” kui „Karamazovites”. Kui mitme kursusekaaslase puhul on esile tõstmist väärt nende ümberkehastumisvõime, siis Ashilevi puhul ei ole see peamine. Rollid mõlemas lavastuses on sarnased, Ashilevi on neis energiline nagu Duracelli jänes. Ashilevi oht võib olla etenduse n-ö kaaperdamine. Eputajana ja publiku aktiivseid reaktsioone nautivana võib ta unustada lavastusterviku ja rolli eesmärgi. Aga pilkupüüdva etendajana täidab ta kindlasti paljudel juhtudel oma eesmärgi. Veiderdav, erksais rõivais ja erakordselt liikuv narr oli parim roll „Kuningas Learis”. Ka lavastuse efektseim stseen toimub Ashilevi narri osalusel. Hullunud Lear (Peeter Raudsepp) lava tagaservas rühib edasi kõvas tormituules, ustav narr üritab tal kannul püsida, kuid ühel ootamatul hetkel pühib tuul ta minema — Ashilevi tõmmatakse köie abil õhku.

Marion Undusk, kellel esimene kõrgharidus stsenograafias, tõi avalikkuse ette kaks kammerlikku lavastust. Kultusdepressiiviku Sarah Kane’i „Crave” n-ö ametlikku tagasisidet peaaegu ei saanudki, ka mälus tuhnides meenub millegipärast ainult Von Krahli proovisaal, helepruunid palgid ja kollane valgus. Järgmise lavastuse- ga otsustas Undusk teadlikult liikuda positiivsuse suunas ja lõi Rakvere Teatris lastelavastuse Andrus Kivirähi „Kaelkirjaku” põhjal, mis sai paar tunnustavat arvustust. Tundub, et stsenograafia- ja lavastajaalane haridus võiks tulevikus olla päris võimas pagas, mille pealt olulist kunsti luua. Näitlejana on Undusk „Karamazovitest” meeles kõrvalt vaatava ja kavalalt muigava tegelasena, ta laulab ka lavastuse üht toredamat diskolugu „Oi poisid, poisid, poisid…”.

Mitmed selle kursuse tudengid on ülimusikaalsed, nii ka Loore Martma, kes koostöös Eesti Kontserdiga lavastas lõputööna René Eespere ja Leelo Tungla „Metsluiged” kontsertettekande. Kahjuks jäi mul lavastus nägemata, kuid valdavalt positiivset vastukaja saab lugeda lausa kahest Sirbi arvustusest. Võib arvata, et Martma panus diplomitööde muusikalisse kujundusse on olnud suur. „Kuningas Lear” ja „Karamazovid” on üpriski sarnased lavastused, see puudutab ka žanreid ja ajastuid segava muusika esitamist. Muusikal on aga oluline osa mõlema lavastuse atmosfääri loomisel ning sisuliste rõhkude väljatoomisel.

Kursusest on ETV teinud lennusaate „Vennad ja õed Krahlid”, kus antakse noortele väärt ülesanne lugusid jutustada. See teeb aga saate ebaühtlaseks, sest lood on sisult ja mõjult erinevad. Samas, loo valik ja jutustamise viis näitavad esitaja kohta nii mõndagi. Enamik lugusid jätab mulje ausast, vahetust kohalolust, kus ilmneb ilusti jutustaja olemus. Saates ütleb Maili Metssalu, et pead vastutuse võtma selle eest, mida laval ütled või teed. See on kindlasti eetika, mis haakub ka Von Krahli vaimsusega. Tema väljaütlemised jätavad mulje suure südamega eetika peale mõtlejast. Ka tema jutt Postimehe intervjuus kõigi „Karamazovites” osalejatega oli sisukaim: „Mitte enam konkureerida ja teisi maha teha, vaid leida iseenda tegevuses see, millesse usud” (Heili Sibrits, Kultuuriakadeemia 8. lend: vennad ja õed Karamazovid, Postimees 5. X 2011). Metssalu jääb samuti meelde oma musikaalsusega „Karamazovites”, võimsalt jõuliste laulude esitajana. Kursuse tüdrukud on loonud sümpaatse bändi Nolens Volens, üks nähtud kontsert Viljandi Jaani kirikus oli meeldiv. Kontserdil tuli hästi välja grupitunnetus, koos töötamise vaim ning näitlejate oskus ka lauluga nii sõnu kui sõnumit edastada (mis n-ö tavalistel lauljatel pole alati iseenesestmõistetav). Metssalu on oma kursusekaaslastega ka lavastanud („Naene ja Dreuf”) ning ta ütleb, et tahab seda veel teha. Jääme ootele!

Oma muusikaga on palju tunnustust saanud Mari Pokinen, kes on selgelt ka väga andekas näitleja. Tema ümberkehastumisvõime on võimas. Kui ta väike ja habras keha lavale astub, saavutab ta kohe tähelepanu, rolli iseloomust olenemata. Ta jäi juba esimeses diplomitöös meelde kuningas Leari jõulise tütre Reganina. „Hedda Gableris” on ta veidi kohtlaselt naiivne Thea. „Idiootides” on just Pokinen see, kes peab lavastuse hingeminevaima monoloogi häbist ja kaasajooksiklusest. „Karamazovites” on tema soolokohaks kehastada väikest viha täis poissi, keda teised kividega loobivad. Pokinenil tundub olevat piiramatu ampluaa ja olen kindel, et tema tulevik laval on mitmekülgne

Mari Pokineniga koos kontserte andnud Ott Kartau paistab olevat kursuse päikesepoiss, helge sarmiga pikk punapea, kelle erinevaid külgi pole osatud diplomilavastustes näidata. „Hedda Gableris” mängib Kartau Hedda endist armastatut Løvborgi, karmi minevikuga visionääri, kuid roll oli ebalev, väheste nüanssidega. Kolmevaatuselises „Karamazovites” oli parim teine vaatus, kui süveneb kaos ja entroopia, kogu trupp hullub, läheb täiesti pööraseks, kuni sisse astub ohvitser Ott Kartau ja hakkab kaoses korda looma. Meeles on maaliline stseen: Kartau istumas säravas ohvitserimundris keset lauda, mõlemal pool meelad naised, jalge ees lipitse- vadkoermehed.

Teine, kelle näitlejavõimete potentsiaal avalikkusele veel avamata, on Katre Kaseleht. „Hedda Gableris” tegi ta sümpaatse teenijanna Berte rolli. Mänguaega Bertele palju ei antud, kuid kui anti, kandis näitlejanna selle välja pingestatud kohalolekuga. Kõik detailid olid paigas, küsitavusi ei tekkinud. Laulva näitlejanna musikaalsus avaldub bändis Nolens Volens. Loodan, et näeme Kaselehte veel paljudes eripalgelistes rollides.

Ka Siim Sups meenub vaid „Hedda Gableris” groteski kiskuvalt ebameeldivat libedikku mängimas, kes tiirutab kõrgi Hedda ümber. Supsi mängitud assessor Bracki üksnes instinktidele ja madalatele tungidele orienteeritud eluvaadet toetab hästi ka jaburalt liibuv kostüüm. Näitleja on loonud oma karakterile ka vastava kehakeele, liibuv sisemus ja välimus annavad õigustuse end ettejuhtuvate mööbliesemete vastu hõõruda, kõõritades samal ajal Hedda poole.

„Hedda Gableris” mängib Bracki osa ka Kait Kall, kes on erinevates lavastustes Supsist rohkem lavaaega saanud. „Gableris” on ta maffiabossilik musta mantliga mängujuht, kes tuleb Heddale külla hulga Barbie’dega: mängi minuga! „Idiootides” irdub ta hulle mängivast trupist, läheb riigiteatrisse, Ugalasse, tööd otsima. Aus, kuid samaaegselt ka mänguline etteaste. Kall jätab esmapilgul sõbraliku karupoja mulje, kuid mängitud rollides on siiski näha ka teravamaid nurki. Potentsiaal tugevaks näitlejaks kasvada on täiesti olemas.

„Idiootides” eristub kambajuhina Ivo Reinok, kelle puhul on näha oskuslikku ümberkehastumisvõimet, eriti intensiivset kohalolu ja oma väärtustest teadlik olekut. Reinok on ka ilmselt üks avalikkusele tuntumaid tegelasi sellelt kursuselt. Kuuldavasti on ta telesarja „ÜÜhikarotid” staarina noorte tütarlaste lemmik. „Idiootide” ratsionaalsele olukorra hindamisele ja jõulisele juhipositsiooni kehtestamisele sekundeerib „Hedda Gableri” totu silmaklappidega teadlane Tesman. Seal balansseerib Reinoki tegelane õnnestunult koomilisuse ja tõsiseltvõetavuse piiril. Oma rolli on ta osanud viimistleda ääretult detailitäpselt. Olles aastate jooksul näinud palju „Karamazovite” etendusi, on üks kulminatsioone Reinoki mängitud diiva lavale astumine: seljas punane liibuv õhtukleit, peas habemeajamisvahust kiiskavvalge parukas, sõrmede otsas pesupulgad kui kunstküüned. Reinok jääbki meelde nii diiva kui nohikuna, kusjuures ta on igas osas kohal ja elav. Kindel, et temast kui mitmekülgsest etenduskunstnikust kuuleme veel palju.

Reinokiga võrdselt veenva nohikliku teadlase Tesmani loob „Hedda Gableris” Tõnis Niinemets, kes võib pealtnäha jätta vibaliku koomiku mulje, kuid kelle sisu on jõuline ja orgaaniline. Reinoki ja Niinemetsa Tesman on nii põimunud (meeldetuletuseks: nad
on laval samal ajal), et hilisem eristamine mälus osutub peaaegu võimatuks. Niinemets on osa kallal mõnuga nokitsenud, vaadanud oma rolli justkui läbi Tesmanil aksessuaarina kaasas oleva luubi. Luubi kui vahendi, mille abil süüvida detailidesse. „Karamazo- vitest” jääb aga ilmselt igale vaatajale kustumatuks elamuseks Niinemetsa soul’ipreestri pöörane ringiratast šamaanitants mööda lava, esiridades vaatajaile varba peale astudes. Pöörane energia! Postimehe intervjuus, kus kursuse lõpetajad saavad võimaluse oma soove ja unistusi paljastada, ütleb Niinemets, et ta sooviks, et näitlejad üllataksid oma mitmekülgsusega. Sellesse annab ta kindlasti oma järjest sügavama panuse.

Väljaspool teatrit on tuntust kogunud ka Ragne Veensalu, kes on mänginud juba kahes Rainer Sarneti filmis („Kuhu põgenevad hinged” ja „Idioot”). Veensalu väljapoole paistev olemus on jõuline, iseteadev. Pole aga kindel, kas kõiki temas peituvaid näitlejavõimeid oleme diplomitöödes näinud. Veensalu sai võimaluse soleerida „Hedda Gableri” nimiosalisena (paralleelselt Liis Lindmaaga) n-ö pungi-Heddana. Uhke, veidi ignorantse olemisega Hedda punk-riietus lasi kenasti kokku kõlada rolli välimusel ja sisemusel. „Karamazovites” on Veensalu n-ö soolostseen armastuskirja ettelugemine (Liza Hohlakova kiri Aljo- ša Karamazovile). Armunud Liza ehk Veensalu turnib redeli peal, valib armastuse objektiks ühe mehe publikust ning loeb katkestustega ja sisemise põlemisega ette oma salajase armastuskirja, kursuseõed toetavalt ümber redeli kihistamas.

Veensaluga võrreldes kõige vastandlikuma sarmiga tundub olevat Kirsti Villard: õrna, hapra, tagasihoidliku moega, keda diplomitöödes kindlasti kõigekülgselt avatud ei ole. Veidi sarnaselt loodud rollidega on ta meelde jäänud nii „Idiootides” kui „Hedda Gableris”. „Idiootides” on Villardil tegelikult kandev roll ja kuna kõik osalised loovad seal rollid n-ö enda pealt, siis eksimist olla ei saa. Villard on hullude gruppi sisenejana mõtlik, kaalutlev, kahtlev. Oma valitud tees kahtlejana avaneb ta ka kirjas, mille ta saatis oma õppejõududele ning mille laval ette kannab. Villardi Thea „Hedda Gableris” on samuti rahulik, tasakaalukas, aga enam mitte kahtleja. Ta on oma armastuses ja imetluses Løvborgi vastu kindel. Nii „Idiootides” kui ka „Heddas” on Villard kehastunud headus, ja tema tegelased on olnud sissepoole pööratud. Headust on aga laval teatavasti palju raskem huvitavaks mängida kui kurjust. Kas õigustatult või mitte, aga on tahtmine segada rollide ja näitleja tegelikku olemust. Edaspidi tahaks Villardit mingis ekspressiivses purskes näha. Võib-olla on Villard aga nii hea inimene, et sellist kardinaalset ümberkehastumisalget temas ei olegi? Mitmekülgsust ja energiapurskeid on aga demonstreerinud Madis Mäeorg, kelle soolo „Karamazovites” jääb kindlasti samavõrd meelde kui Reinoki diiva või Niinemetsa preester. Mäeorg nimelt peksab hobust. Taaskasutuspapist kokku teibitud, kuid vägagi hingestatud silmadega hobust. Hobune seisab rahulikult. Keevaverelisele vennale Karamazovile käib midagi närvidele. Ta võtab kurika, lajatab. Ta peksab ja peksab. Elektrikitarri riffide saatel. Puhas agressiivne jõud. Mäeoru kui näitleja teine poolus avaldub „Hedda Gableris” intelligentse moega elupõletaja Løvborgina. Mäeorg tundub samuti olevat üpriski ampluaavaba näitleja, antagu ainult võimalus end tõestada.

Veenvaima Hedda lõi Liis Lindmaa, kellele on iseloomulik teravdatud kohalolu ning tähelepanu endale tõmbamine niipea, kui ta lavale astub. Lindmaa mängitud Heddast näeme tema lavale ilmumise esimesest sekundist, et ta leinab oma elu. Kui ta kulminatsioonis taipab, millisesse intriigi ta on end mässinud, mõistame tema elutraagikat ja eksistentsi mõttetust. Me saame aru, et enam edasi elada pole võimalik. Lindmaa mängib Ibseni peene suhete võrgustiku väga selgeks. Tema Heddal on talumatult igav elada koos oma teadlasest mehe Tesmaniga. Ka Hedda särisevalt flirtiv suhe libekeelse assessori Brackiga (Kait Kall) on teravaks ihutud. Lindmaa on orgaaniline ja ümberkehastumisvõimeline näitleja, kes kindlasti blondi kaunitari ampluaasse kinni ei jää.

***

Olles vastsete näitlejate portreevisanditega lõpule jõudnud, näen, kui ebaühtlaselt on kursuslased diplomitöödes lavaaega saanud. On selge, et kursuse juhendajatel polnud diplomitööde kava ja iseloom eelnevalt läbi mõeldud. Seetõttu mõjub üksikute portreede skitseerimine natuke kohtlaselt, sest lavastused, millest juttu, ei pretendeeri enamasti individuaalsele, vaid rühmasooritusele. Peeter Jalakaski ütles ETV lennusaates, et noored näitlejad peavad meeles pidama, et teater on kollektiivne kunst ning et juhendajate plaan oli kasvatada see kursus kokkuhoidvaks kollektiiviks. On õpetlik, et Jalakas rõhutab sellessamas telesaates ebaõnnestumise võimalust: kui kõik õnnestuks, jääks üle ainult ära surra.

Kas see, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, saakski alustavaid loomingulisi isiksusi vaadeldes teisiti olla? ÜÜks on aga selge — Krahl 2.0 on tulnud, et jääda!

Avaldatud: Teater.Muusika.Kino / Nr. 1 2012