Elu õpetada või elu õppida?

| Jan Kaus |

| Jan Kaus |

„Madame Bovarys” on Flaubert’i tekstist peaaegu loobutud, kuid loo tuum tuleb seda selgemalt esile.

1.
Üks mu juristist sõber pakkus hiljuti välja huvitava vastanduse: NO99 on apollonlik ja Von Krahli teater dionüüsiline. Sellele viitavat isegi nende teatrite hooned: esimese saali viib tee pidulikkust sisendavate sammaste ja laiade treppide kaudu, seal on avarust ja valgusküllasust; teise hämaratesse ja kitsastesse ruumidesse sisenetakse aga nagu emaüska. See on huvitav vastandus ning mõlema teatri viimaste lavastuste valguses võib selle vastandusega isegi omajagu kaugemale mängida. NO99 suhtumine oma publikusse on üha pedagoogilisem ja sedakaudu distantseeritum: kasutatakse üha rohkem suuri saale, kus trupp nihkub publikust järjest kaugemale. Näiteks „The Rise and Fall of Estonia” alguses istuvad näitlejad piirde taga, justkui rõhutades oma sõnumi pedagoogilist alatooni: pedagoog peab säilitama õpilastega teatava distantsi, mõnevõrra range hoiaku, mis on miskitpidi vastupidine teatri algusaegade sooja ja higise maadlusmatšiga, mida publikule vaat et sülle istudes ikka ja jälle välja pakuti ja mis sisendas kõditavat ebakindlust. NO99 värskemad lavastused sarnanevad üha enam kindla käega juhitud koolituse, massiloengu või koguduse kokkutulekuga.

Sellise jaheda pedagoogihoiaku kõrvale saab kontrastiks asetada Von Krahli teatri introvertsema ja soojema ritualistliku hoiaku. Mäletatavasti algas „The End” – lavastus, mis tõi üle mitme aasta kokku „vana hea” Krahli trupi – selgelt rituaalse osaga, mille põhielemendiks olid pimeduses vilkuvad tulekeeled ja zoroastristlik mõistujutt. Tõsi, kindlasti oli ka „The End” tajutavalt pedagoogilise sõnumiga lavastus, kuid küsimus kõlab pigem nii: kuidas anda edasi oma õpetussõnu? Või Alvar Loogi sõnadega: kuidas manifesteerida? Üks tee on kasutada teatri võimalusi manifesti vahendi ja õigustusena, teine tee on vastupidine: valada manifest teatri võimalustesse, teatri väljendusvahenditesse, lastes sellel seal kasvada.

2.
Mida siis õpetab ja manifesteerib Marianne Kõrveri „Madame Bovary”? Lühidalt võiks selle kokku võtta nii: inimese kujutlusvõime on piiramatu ja võib anda kütkestavaid tulemusi, aga samavõrra sisaldab see endas ohu allikat, sest kujutlus, mis ei leia tegelikkusest tuge, millel puudub tegelikkusega piisav ühisosa, võib kujutleja lõppude lõpuks nii vaimselt kui ka füüsiliselt hävitada. Ja vastupidi: on raske mõista, mil püüd tegelikkust oma kujutlusvõimega rikastada muutub hoopis tegelikkuse ka(r)tmiseks, kuid sama jube on leppimine tegelikkuse sageli hallide pindadega, järeleandlik loksumine argielu konnatiikides.
Muide, tekib veel üks huvitav paralleel. Kui Endla mullune „Madame Bovary” lavastus säilitas küll selge kontakti Flaubert’i algse tekstiga, varjutas mu meelest nende interpretatsioon loo sügavaima iva, Emma traagiline kannatus sai lõpuks frivoolse, koomilise, võõrandunud varjundi. Kõrveri ja Von Krahli teatri versioonis juhtub vastupidi: Flaubert’i tekstist on peaaegu loobutud, kuid nii selgub, et algse sõnastuse kõrvalejätmine võib tuua loo tuuma selle taga hoopis selgemini esile, nii et Emma kannatusest saab üldine eksistentsiaalne küsimus.

3.
Kujutluse ja tegelikkuse vastuolu on Kõrver ja trupp lahendanud haruldase tasakaalutundega, tehes seda just ritualistliku elemendi kaudu. Lavastus algab imeilusa ja nõidusliku stseeniga, kus Emma Bovary (Mari Abel) justkui aegluubis vanni läheb. Lavakujundus on selgelt stiliseeritud, domineerib puhas punane, küünlavalgus (jällegi vonkrahlilik soe tuli) hägustab piirjooni, keegi ei ütle ühtegi sõna, stseen on rõhutatult aeglane, ajatu ja unenäoline, kaks toogades ümmardajat (Tiina Tauraite ja Liina Vahtrik) võtavad Emma punaste sukkadega kaetud jalgadest kingad ja Emma astub vanni. Ühel hetkel hakkas nagu kahju, et vannis puudub vesi, aga siis võib mõista, et vesi peabki puuduma, sest too stseen peabki publikule kätte mängima stiliseeritud, elu elementidest puhastatud kujutluse – maailma Emma peas. Vaataja justkui kistakse kujutlusse. Või vastupidi: üks kujutlus kistakse peast välja, laotatakse lavale, volditakse maailma ees lahti nagu elukaugeima daami lehvik. Ja see varjutab hetkeks maailma loomupärase lameduse. Nii läheb lahti suurejooneline topeltmäng, kuna stseen ei esinda hetkeks vaid Emma Bovary kujutlust, vaid teatrikunsti olemust: teater ise saab muuta kujutluse kombatavaks, ruumiliseks, etendust saab pidada ühe kujutluse asetamiseks füüsilisesse ümbrusse.

4.
Soovimata avada liiga palju „Madame Bovary” algusstseenile järgnevat sündmuste käiku, võib kokkuvõtvalt öelda nii: rituaal läheb edasi, aga kindlas võnkes. Seda püütakse ära lõhkuda, üles ehitada, jälle ära lõhkuda, jälle üles ehitada, tegelikkus ja kujutlus ristavad laval oma rapiirid üha uhkemate kaartega. Ühel eriti kujutlusrikkal hetkel, mil möllab paheline kabaree, näeme Taavi Eelmaad püherdamas hiirt püüdva Peemotina ning Erki Lauri sirgumas nagu egotrip’ist haaratud noort Batukhaani ja painutamas oma seljajoont, justkui oleks see vapraima mongoli vibu. Kuid pidu on teatavasti tunduvalt lühem kui elu. Lõpuks, kui tegelikkus jopedesse peitunud kössis kujude näol teatrisaali uksest sisse murrab, kui murrab sisse porise lumega kaetud Tallinn koos oma munitsipaalinimeste ning oma kohmaka ja vaoshoitud kõneviisiga, on tegelikkus justkui võitu saanud ja Emma peab oma luuludega kuhugi mujale hõljuma.

Õhuliste ja samas nii meeleliste naiste valitsetud soojuses ujunud alguserituaalile, kujutluse viimistletud täiusehetkele, seatakse vastu meeste juhitud lõpustseen, mille toonid ja tegevus markeerivad rohmaka tabavusega alguse vastandust – kujutluse asjalikku ja töökat demonteerimist, kus tühi vann eemaldatakse halastamatus, tehislikus ja varjunditeta valgusvihus. Asjalik mootor müriseb, unenäoline rituaal on läbi. Paradoksaalselt see aga ainult võimendab Emma Bovary kujutlust kümblusest küünlavalgel, paneb ebarealistliku kutsuvalt ja kustumatult hõõguma, paljastab selle sügavaima tuuma – teostamatu, kättesaamatu, millegi, mis on nii täiuslik ja irdunud, et seda pole lihtsalt võimalik kodus järele teha.

5.
Just selle vastandusega tuleb ilmsiks Marianne Kõrveri „Madame Bovary” kahetine, ühtaegu vastuoluline ja harmooniline olemus: ühelt poolt kujutluse ja tegelikkuse sügav dualism ning teiselt poolt eelistuste vältimine, valikute langetamisest hoidumine. Emma Bovary kujutluse ja elukauguse üle saab küll naerda, uskumatult pead raputada, kuid sellest kandub publikuni ka midagi ilusat ja kütkestavat. Sellele paradoksile – ja ühtsusele – on üles ehitatud ka Emma Bovary rollijoonis. Mari Abel saab selle lahendamisega lihtsalt suurepäraselt hakkama. Aeg-ajalt koperdab ta saamatult, viiksub ja vigiseb, pööritab silmi, on naeruväärsuseni rauge, elu ees abitu ja siis korraga vahetab registrit, tegelikkus langeb ta peale nagu vari, rebides katki kujutluse maski ja muutes ta hääletooni asjalikuks, asjadest teadlikuks, korraga räägib ta justkui nullstiilis, otse, ilustamata, intiimselt. Abeli ilmetesse ja liigutustesse koondub kogu inimliku eksistentsi vastuolulisus: tegelikkusega arvestamine, selle julmusele ja juhmusele otsavaatamine vahetub ühe silmapilguga tegelikkuse eiramiseks, lähedus murdub distantsiks ja vastupidi ning see tekitab tunde, et üht ei saa eelistada teisele, mõlemad on teise suhtes vajalikud, kuid kui klammerduda ainult ühte või teise, jääda emba-kumba pidama, saab kannatada kogu elu. Elu on lõputu tasakaaluharjutus.

6.
Siit edasi võibki juba küsida: kas Von Krahli teater ei astu lõpuks sammukese Flaubert’ist kaugemalegi? Paistab, et Flaubert oli oma õpetliku looga nõnda konkreetne, et Emmale polnud tal võimalik halastada. Emma toodi ohvriks, tema ohver võttis aega ja oli rõhutatult piinarikas: kujutluspiltidest kasvanud soovidest said illusioonid, millel polnud enam tegelikkusega haakumispunkte, ja see ei tekitanud ainult vaimseid, vaid ka talumatult füüsilisi kannatusi. Kõrveri versioon on palju mitmetähenduslikum. Ja mahedam. Emma ei leia siingi oma tegelikkusest irdumisele otsest lahendust ega abi ning jääb hüvastijätuks konsumerismitempli tuimade klientide vahel hõljuma ja õõtsuma.

Minu arust annab seda tõlgendada ka nii, et tegelikkus ei murra teda otseselt maha, vaid pelutab ta peitu, nii et ta poeb oma kujutluse punase tapeediga polsterdatud pessa igaveseks varjule. Eks sellinegi lõpp on kurb. Aga selles on justkui mingit halastust, füüsilise karistuse vältimist mingis õelikus kaastundes, midagi üdini humanistlikku. Nii saab vonkrahlilik rituaal siin veel ühe lisatähenduse: see mitte ainult ei võimalda mitmetahulist käsitelu – sarnanedes nii lõpuks lugude- ja kujutlustevälise tegelikkuse lõpetamatuse ja kihilisusega –, vaid vabastab kunsti ka liigsest õpetajalikkusest. Palju lihtsam – ja ka igavam – on elamist õpetada kui näidata. Näidata elama õppimist, mis teatavasti ei lõpe kunagi ega jõua kunagi lahenduseni.

Avaldatud: Sirp / 15.04.2011