Death is not the end

| Kairi Prints |

| Kairi Prints |

„Meie parimad ajad on möödas. Salasepitsused, valskus, reetmine ja kogu see laastav märul jälitab meid painavalt kuni hauani.” (Shakespeare)

Viljandi kultuuriakadeemias õpib Von Krahli kursus, kooli 8. lend. Kaks Peetrit, Raudsepp ja Jalakas, juhendavad ja ka mitmed Krahli näitlejad löövad noorte harimises hardalt kaasa. Nüüd jõudis kätte aeg noored esimest korda lavale lasta. Ei mingit ettevaatlikku algust, kohe ikka William Shakespeare ja „Kuningas Lear”. Vana-Briti kuninga mantli tõmbab ülle Peeter Raudsepp ise ja tudengitest saavad tütred, nende mehed ja muud asjapulgad, kes tapetakse etenduse lõpuks, nagu võib veidi etteruttavalt, kuid etteaimatavalt tõdeda, kõik peaaegu viimseni maha.

Kes kõige rohkem armastab meid veel?
See helde anni saab, sest teenind ära
ta kiindumus on selle.

Kes Leari looga kursis pole, nendele kulub enne vaatamist väike meeldetuletus ära. Lühidalt siis: on üks kuningas, tal on kolm tütart. Tahab oma riigi nende vahel ära jagada nii et, mida suurem on kellegi armastus isa vastu (tegelikult: mida paremini keegi pugeda oskab), seda suurema tüki saab. Noorim tütar Cordelia (Ragne Veensalu või Katre Kaseleht) on liiga ülbe ega saa üldse midagi – ainult pagendatakse Inglismaalt ja Prantsuse kuninga abikaasaks. Vanemad tütred Goneril (Liis Lindmaa või Maili Metssalu) ja Regan (Mari Pokinen) on juba varem mehele saanud, vastavalt Albany ja Cornwalli hertsogile (Siim Sups ja Madis Mäeorg). Tegelasteks on veel Gloucesteri krahv (Tõnis Niinemets), tema poeg Edgar (Ott Kartau) ja sohipoeg Edmund (Ivo Reinok), kes krahvi päranduse saamiseks kurje plaane sepitseb, Kenti krahv (Kait Kall), õukondlased, kuninga narr (Jim Ashilevi) jt. Käib suur susimine, intriigid ja vandenõud, vehitakse mõõkadega ja torgitakse silmi välja. Sõda on ka, võimuprobleemid, identiteediprobleemid.

On ka kahetsust, leppimist – kuningas ja Cordelia leiavad üksteise veidi enne oma paratamatut hukkumist. Nii et ühelt poolt esitab Shakespeare’i lugu üha (enese)hävituslikumaks muutuva inimese kiire languse mööda allakäigutreppi ja teiselt poolt sellega alati kaasas käiva meeleheitliku katse veel midagi päästa. Lavastaja Peeter Jalakas ütleb ise ka, et „Kuningas Lear” kujutab inimkonna ajaloos ühe perioodi lõppu ja mõjub meie praeguses ühiskonnas väga aktuaalsena. „Hävitamine” ja „päästmine” on tõesti märksõnad, mis tänapäeva maailma hästi iseloomustavad. Kas on ajastut, mis oleks neist märksõnadest vaba? Ega vist, kuid kindlasti on olnud aegu, kus need asjad on rohkem tasakaalus kui praegu või kuningas Leari ajal. Muidugi päris nii ekstreemset vastuolu kui barokiaegses ühiskonnas ei oska tänapäeval veel nähagi. Laastavad sõjad ja muud jamad ning kogu selle õuduse kompenseerimiseks korraldatud hunnitud hedonistlikud peod, surm ja elu, kurbus ja lõbujanu niivõrd lähestikku.

Nojah, sel pole võib-olla, jah, suurt vahet kaasaja Kolmanda Maailma ja „särava glamuuri” vastuoluga, aga tänapäeval, tundub, äärmused üksteist enam ei tunne. Või ei taha tunda. Aga üldiselt võib ju tänapäeva maailma vabalt kirjeldada nii, nagu tegi seda Shakespeare rohkem kui nelisada aastat tagasi: … Saab kogu maailm nuhelda. Armastus jahtub, sõprus mõraneb, vennad kisuvad riidu; linnades mässud, riikides segadused, õukondades reetmised; isa ja poja vahel katkevad sidemed. /…/ Meie parimad ajad on möödas. Salasepitsused, valskus, reetmine ja kogu see laastav märul jälitab meid painavalt kuni hauani. Olgu kuidas on, Shakespeare’i tekstid ongi ju ajatud. Nagu on öelnud Vanemuises mitu korda Shakespeare’i lavastanud Finn Poulsen: tema tekstid ei vanane, küll aga tõlked. Neil Rootsis loetavat Shakespeare’i tõlke kasutusajaks 15–20 aastat.
Nii et üheksa aasta taguse Priit Pedajase „Kuningas Leari” jaoks tehtud Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski uueks tõlkeks oli tookord tagumine aeg (esimene, Georg Meri tõlge, pärineb aastast 1948) ja nüüdseks Von Krahli lavastuseks kehtis „parim enne” veel ilusti. Aga kui Pedajas võttis tookord ropemad kohad välja (mõistetav, ikkagi Draamateater), siis Jalakas lasi need kogu mahlakuses lavale. „Türajüri”, „putsiudu” ja „sitapurujutt” võiksid olla mõned leebemad näited lavastuse kõvemate meeste sõnavarast. Mahla ja elu on selles näidendis tõesti küllaga. Draamateatri laval säras aastaid tagasi kuninga osas Ita Ever ja lendas vesi, Krahli lavastuses särab noorus ja lendab kuninga narr.

Tugev pluss ja kohati ka miinus lavastusele ongi, et seda nooruse energiat pole hakatud tragöödia reeglite järgi painutama. Ei kardeta palagani, vaid tulistatakse Shakespeare’i täie rauaga. Kohati on janti küll liiga palju, näiteks kojaülem Oswaldi karakter on juba tõesti tüütu. Ja kuigi Jalaka lavastused on mulle alati meeldinud, peab vist tema puhul leppima, et alati jookseb keegi põlvetõstet või „jaanalindu”. Ülepingutatud groteski leidub lavastuses veelgi ja ma saan aru, et „meelega” ja „üle võlli”, aga see pole alati tingimata kasuks, teater pole kiiking. Kostüümides pole ka „less is more”-põhimõtet just ülearu kasutatud: tegelaste riided on väga ägedad, uhked ja uhkeldavad, loodud mitte tagasihoidlikult karakteri olemust välja tooma, vaid pigem karakterile väljakutseks. Valmisid need kogu trupi osalusel, juhendajateks Marion Undusk ja Anne-M ai Heimola.

Paljude värvide ja vormide, täispuhutavate vestide ja retuuside juurde on suurepäraseks aksessuaariks tabletilehed õlakutel, revääridel, rindadel ja mujal. Tekitas korra sellise assotsiatsiooni, et kui kaasajal lahendatakse probleeme tihti „tablett alla” moel, siis riiete peale õmmeldud tabletid võiksid sümboliseerida ja selgitada möödunud aegadel valitsenud vajadust probleeme lahendada väljaspool teadvust: kuna keemiat sisse süüa polnud tol ajal kombeks, tuli kõik lahendada „päriselt”, seista vastakuti oma toetajate ja vastastega, mitte vaigistada oma mured väikese tabletiga ja tiksuda rahulikult edasi. Selge ju, et sellist draamat nagu Shakespeare’i tegelased ei viitsi ega oska tänapäeva poolrobotid enam korraldada. Vaatamata inimeste kasvavale tundetusele, suudab Shakespeare ikkagi puudutada ja nutma panna. Kui paljude selle ajastu autorite looming võib vaid kaasaja publikuküünilise muige esile kutsuda, siis Williamil on mingi eriline võti, mis rooste ei lähe. Isegi kui tema tragöödia esitatakse jantlikult, ei saa sellist teksti kuulates rahulikult naeru lagistada. Gloucesteri hertsogi ja tema poja Edgari kurb saatus, mille korraldab hertsogi vallaspoeg Edmund, on südantlõhestav, vaatamata sellele, et hertsog näeb välja nagu tegelane „Vigastest pruutidest” ja Edgar laseb alukate väel ja kreemise näoga ringi. Vürst Albanyst on kahju sellegipoolest, et ise ta ju valis selle vastiku naise endale ja ise ta on selline kelgunöör.

Kuningast on kahju, kuigi, keda muud siis tema saatuses ikka süüdistada saab kui ta enda silmaklappe ja põikpäisust. Ilus on, kui väljatorgatud silmadega Gloucesteri hertsogi eest hoolitseb hulkurhullu rolli taha peitunud hea poeg Edgar. Eriti ilus on, kui enne Leari surma krahv Kent, Edgar ja Gloucester ta elu lõpuni kuningaks kuulutavad. Cordelia leppimine isaga, tänu krahv Kenti kirjale, ei mõjugi nii eriliselt ja jääb lavastuses kuidagi tagaplaanile. Siiski kujunes Jalaka lavastuses minu lemmikuks „paha” tegelane: Cornwalli vürst, keskmise tütre Regani mees. Jälle üks kelgunöör, aga eriti võluv. Rohelistes retuusides, roosas särgis ja küsimärgikujulise kehahoiakuga Madis Mäeorg teeb väga veenva kõrvalosa, tundub üks huvitavamaid näitlejaid Von Krahli kursuselt. Tema jääb ka mingil hetkel kahjuks mõõgale ette ja „ai-ai-ai” läheb kaunilt üle Robert Rodrigueze kuulsast filmist tuntud lauluks „Canción del Mariachi”:

Ay, ay, ay, ay,
Ay, ay, mi amor
Ay, mi morena
De mi corazón

(Vaba tõlge: lallallaa mu armastus, mu tõmmu tibi, mu südame arm)

Väga hea rolli teeb ka Jim Ashilevi kuninga narrina. See muidugi on juba iseenesest huvitav karakter, sest siin ühenduvad veiderdamine ja suur tarkus. Ainult narrid on ausad, see kehtib ilusti ka tänapäeval. Tema on üks vähestest, kes ütleb kuningale sõnu, mis pole niisama pugemine, vaid peidavad endas tõelist sügavust: „Ole rohkem kui näid, sõida rohkem kui käid, karda rohkem kui nead, räägi vähem kui tead” või „Sa ei oleks tohtind jääda vanaks enne targaks saamist”. Tema puuakse muidugi ka üles ja riburada pidi läheb suurem osa tegelastest kõige kaduva teed.

When you’re sad and when you’re lonely
And you haven’t got a friend
Just remember that death is not
The end.

(Kui oled kurb ja üksik ja sul sõpra pole, siis pea meeles, et surm kõige lõpp ei ole.)

Etenduse lõpetab Bob Dylani eriti mõnus lugu „Death is not the end” ning muigvel ja muretu ühislaulu saatel jagatakse publikule kätte järgmise lavastuse flaierid. Sest „Kuningas Lear” on esimene osa Von Krahli teatri 2010. aasta lavastuste tsüklist „Põlvkonnad”. Märtsis esietendub „The End” („Lõpp”), mängivad Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa. Huvitav, kas etendus algab The Doorsi looga „The End”.

This is the end
Beautiful friend
This is the end
My only friend, the end.

(See on lõpp,
ilus sõber,
see on lõpp
mu ainus sõber, lõpp.)

Avaldatud: Sirp / 12.02.2010