BB ilmub öösel

| Siim K. Sinamäe |

Igasugused katsed ajaloo tõetruuks kujutamiseks on mõneti määratud luhtuma. On ajalugu ju kõigest käsitlus kellegi tõest, kandvast materjalist, mis jäi püsima. Teatud juhtumid, mida ei olnud võimalik, või millest ei hoolitud piisavalt, et neid ümber lükata. See ei ole kellegi süü, et nõnda on. Meil on pea võimatu taasluua isegi ennast mõnel varasemal eluperioodil, esitada mineviku ennast oleviku pähe, ilma, et me seda kas liigselt parodiseeriks või idealiseeriks. See on üks neist asjadest, mis käib inimeseks olemise juurde, koos söömise ja sittumisega.

Lapsepõlv on lapsepõlv hoolimata sellest, kas see leiab aset Nõukogude Liidus, Esimeses või Teises Vabariigis. Rohkem kui tol aal kõlanud hümnist on meil meeles jalgrattasõit kruusateel, kleepuvad kommipaberid dressipükstetaskuis ning kukkumistest marraskil põlved. Teelehed kraaviperveil, turbo-näts arvelaua kõrval, poetädi malbe naeratus. Umbes selline, mida vanaema enda näol kandis, kui ta pannkooke valmistas. Kui lihtne ja lõbus on sellest rääkida! Ja kui mööda on see kõik – isegi enda hinge väljaostmiseks ei suuda ma meenutada, palju maksis turbonäts, mis värvi olid poetädi juuksed, kas vanaema üldse naeratas?

Lõpuks ta suri ju ära. Füüsiliselt ei jäänd alles midagi peale fotode – liikumatute tummfilmide, millele tuleb ise peale rääkida. Ema-ja-isa rääkisid peale, kui vaja, muidugi ka järgi, kõigele sellele, mida arvasin end mäletavat. Säänne vahendatud teadmine, mida tundub õigustatud uskuda. Ema-isa ikkagi. Autor 1, kokku. Vaata, siin eelmises lõigus ei suutnud ma kirjeldada nagu laps, ma jätsin ainult mulje, et suutsin. Hea kirjandus ei pea olema ilmtingimata hästi kirjutatud, aga ta peab jätma mulje kui millestki hästi kirjutatust. Iseenda nostalgia taasesitamisel tuleb meie ettastesse kaasa kõik see aeg, mis vahepeal kogetud.

Võime enese häält peenemaks teha või kanda riideid, mida me enam eriti ei kanna, aga see on kõigest kosmeetiline, hõlpsasti muudetav. Võib-olla oleme vahepeal ära õppinud kuidagi lühemalt ütlema, või sirgemalt seisma, selle pealt end ümber programmeerida on juba natuke keerulisem. Aga miks üldse taasesitada? Eks ikka igatsusest.

Kõige enam igatseb inimene aega, mida pole mitte kunagi olnud. Seal on kõik need võimalused, mis reaalsuse kahvatuma panevad. Ja kui inimene igatseb midagi veel-olemata väga, mõtleb ta selle olnuks. Lisades ühele inimesele veel miljon sarnast, saamegi nõndanimetatud rahvusromantika, “meie kannatused on kõige suuremad kõikidest kannatustest üleüldse,” ning arusaama, et Päts oli tegelt normaalne vend ja muud säärast. Surnud ei protesteeri. Aga kus tuginetakse tuletatud mälule, sõidetakse tõe juurest rappa. Lehm ei ole veel piim, kaart ei ole territoorium.

Mida teeb indiviid, kellelt nõutakse võimatut? Esiti, langeb ahastusse. Keeldub. Tunnistab ülesande suurust, enese väiksust. “Höövelpink on liiga väike ja kunst on liiga suur!” Vahel annab endast parima, teades, et mitte ükski tema liigutus ei suuda täita nõudja ootusi. See, mis valmis saab, on midagi muud, kui nõutu. Hoolimata, et töö on tellija materjalist, ei oska tellija seda hinnata. Möödajalutajad ahhetavad objekti suunal: “Oi, kui kaunis, ilus!” Objekti taga karjuvad kaks meest üksteise peale, viibutavad rusikat. Ülesande võimatus ja katsetuse ilu. Tunnistamiseks.

“Tule vaata, kuidas vägev nihilist seisab surmaga silmitsi, täna õhtul kell kaheksa, rahvamajas.” – Robert Kurvitz, “Püha ja Õudne Lõhn.”

Kui maailmas on veel peale meie keegi, üks inimene, saame kuidagi hakkama. Leiame kompromisse, täna sinu, homme minu film, sööme seda-toda-kolmandat, vahetame. Kolmandaga on ehk veel nõnda, et rotatsioon aitab, seejärgi lisatud inimesed aga ajaksid mürataseme liiga suureks, läheks läbuks, mõteldaks välja riigid ja seadused. Publiku juuresolekul süüdistaksime üksteist üksteise nullimises, vähetähtsaks tegemises, pohhui, et me need esimesed kaks olime. Ei saand Aadam ja Eeva paradiisiaiaski hakkama, mis siis veel rääkida meist kõigist ülejäänutest, kes mööda Eedeni tühermaad kõnnivad.

Vahel ei tule välja, see koostöö. Siis konstrueerime liigikaaslased, keda me pädevana ei tunnista, vaenlasteks. Vahel saavad isegi abstraktsioonid selle sildiga pärjatud. Hoolimata, et me ei pea oma vaenlasi pädevateks, ei tähenda, et me neid ei idealiseeriks. Muidu ta ei oleks päris vaenlane. Kes andestab inimesele, kes endast nõrgematega tüli norib?

Sellist ühtsust, mis pole loomule omane, saavutatakse ainult käsu abil. Kui käsk tuleb kusagilt tuletisest, siis kurat teab, kas tal ka mingi tõepõhi all on. Lõppeks läbime kõik trepikojad ja keldriboksid pimesi, ime, et üldse midagi tehtud saame.

JA BB ILMUB ALATI ÖÖSEL. VAHEL TOPID SELLE Y-i JUURDE, VAHEL MITTE.

Küsib sult, kas oled kodus, kas oled üksi, kas ootad, ei oota. Käib jaamast-jaama. Üks päev enam ei ilmu. Mööduvad aastad. Püüad meenutada.

Vaatad pilte, millele ise peale räägid.

Usud.