Arvustus: Lillede keel

| |

| Kadri Inselberg |

Juba etenduse esimestel minutitel olin ma võlutud. See maailm, mille kunstnik Laura Pählapuu, lavastaja ja näitlejad olid kuulsa looduspoeedi Federico Garcia Lorca näidendi ümber loonud, oli silmipimestavalt ilus. Väänlevad hiiglaslikud roosipõõsad, väädid, värviline valgus, puhvis kleidid ja sitsid-satsid. Ainus, mis muinastjutulist atmosfääri veidi lõhkuda püüdis, oli teenijanna, keda kehastades tegi Tiina Tauraite suurepärase rolli. Kuid ka muidu räsitud teenijannal oli nagu vihjeks kunagisest paremast ajast siiski seljas suure puhvis seeliku räbaldunud raam.

Näidendi lugu on küllatki lihtne. See räägib ühest perekonnast ja tüdrukust, kes jääb ootama ära sõitnud peigmeest. See on lugu aja kaduvusest ja looduse ilust. Kuna näidendi autor on eelkõige luuletaja, siis on tekst äärmiselt luuleline ja kujundirohke.
Minu tõmbas see etendus enda sisse. Ma muudkui istusin ja vaatasin, unustasin isegi nihelemise ära. Kuigi peab ütlema, et sama ei kehti teise vaatuse kohta. Teine vaatus venis ja vaheaeg tõmbas etenduse tempo täiesti maha. Oleksin kindlasti eelistanud, et sellel etendusel polekski olnud vaheaega, see lugu oleks pidanud voolama ühes vaatuses oma lõpuni.

Etenduse suurimaks plussiks peale lavakujunduse olid mõned väga hästi tehtud stseenid. Minu vaieldamatu lemmik oli peategelase Rosita (Mari Pokinen) vestlus kolme noore kaaslannaga, kus kombineerusid ilusad kostüümid, hästi stiliseeritud naerupahvakad ja tants. Ning muidugi lugematud ja väga humoorikad stseenid teenija (Tiina Tauraite) ja perenaise (Liina Vahtrik) vahel. Tauraite teenija oli tõeliselt hästi mängitud − äärmiselt mehelik ja matslik. Midagi sellist poleks mina küll Tauraitelt kunagi oodanud.
Kõige vähem avaldasid muljet aga etenduses kõlanud laulud. Vähemalt vokaalselt kukkusid need päris halvasti välja, isegi Pokineni enda laulmine ei olnud siin hea. Aga kes teab, ehk oli see nii mõeldudki.

Tõenäoliselt pole mõtet seda lavastust vaatama minna psühholoogilise teatri austajatel. Tegemist on sürrealistliku mänguga, mis väljendub eriti just näitlejatöödes. Rõkkab kerglane naer ja kõrged noodid. Soovitan vaadata kõigil neil, kes soovivad oma päeva ühte annust muinasjutulisust.

Avaldatud: Eesti Üliõpilasleht / 11.04.2012