Arvamusliider köögilaua taga. Ekspressile annab intervjuu Juhan Ulfsak

| Margit Tõnson |

| Margit Tõnson |

Vastus küsimusele, millal näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak (37) ennast viimati täieliku idioodina tundis, jääb Margit Tõnsonil seekord saamata. Küll aga aitas Ulfsak tervel kursusel noortel näitlejatel oma sisemist idiooti üles leida.
Olen juba 40 minutit istunud Von Krahli baaris ja oodanud. Raamatut pole kaasas, loen olude sunnil viimast Ekspressi, muud lugemist kotis pole. Kirun ennast, et pole sülearvutit kaasa võtnud, ega ka mitte mõnd pooleliolevat raamatut. Neetud. Juhanit ei kusagil. Olen saatnud sõnumi ja teinud vastamata kõne, rohkemat ei oska ette võtta. Lõpuks heliseb telefon, helistajaks Krahli pressišeff Elo-Liis Parmas. “Kus sa oled, Juhan ootab!” “Kus ma olen? Krahli baaris olen, kus Juhan on?” “Proovisaalis, tule üles.” Tunnen ennast täieliku idioodina. Kohe selgub, et tegelikult Juhan seal üleval siiski ainult minu ootamisega ei tegelenud, tal oli Mark Raidperega fotosessioon. Sellesama loo jaoks, mida ma täna tegema olin tulnud. Aga see ettenähtud tund on läbi ja Krister Kivi raamatuesitlus mõned sajad meetrid eemal juba otsapidi algamas.

Niisiis lükkub intervjuu järgmise õhtu peale. Lepime kokku, et vaatan kaks tundi varem ka nende esimest arglikku läbimängu, et saaksin üldse aimu, mida see Juhani lavastajadebüüt endast kujutab. Lepime kokku selleski, et proovisaali muljetest selle loo sisse ridagi ei leki. Sest see ei oleks aus.

(Vaadake vimeos.com’ist tiisereid, otsi “idioodid von krahl”.)

Järgmisel päeval olen targem, Kristeri raamat on kaasas. Ja selle lugemisele saangi kaks pooletunnist pausi pühendada. Intervjuud alustame väikses saalis, sealt puksitakse meid varsti välja, Juhan tassib mu läbi teatri tagatubade tüdrukute garderoobi, mida ma mõni aeg varem nägin videoekraanil suure saali seinal. Kuna mu sisemine kompass on kogu elu olnud rikkis, olen üllatunud, kui head õhtut soovides astun hiljem garderoobi uksest … otse lavale!

Intervjuu taustaks kostab läbi seina bändiproov, Viljandi Kultuuriakadeemia 8. lennu noored, nn Von Krahli 2.0 väljalase, valmistub lisaks esietendusele ka Von Krahli sünnipäeva tähistamiseks. “Idioodid” on üks nende diplomilavastustest. Juhanile on see lavastajadebüüt.

Mõni päev pärast meie kohtumist saadan Juhanile lisaküsimuse – samal nädalavahetusel toimunud teatrikonverents viskas nimelt õhku mõtte, et teatripraktikud peaksid võtma teadlikumalt ühiskonnas arvamusliidri staatuse, millega kaasneb vastutus reageerida ühiskonnas toimuvale oma kunstiga ja võimalus tõstatada kunstiväliselt ühiskonnas olulisi teemasid. Miks näitleja-lavastaja seda rolli siiski väga kergekäeliselt võtta ei taha? Juhani vastus on võrratu. “Ei tea, olen võtnud ja võtmata jätnud. Päike on igal hommikul ikka samamoodi tõusnud.”

Juhan, Lars Von Trieri “Idioodid” linastus 1998. aastal, see kritiseeris unikaalsel moel heaoluühiskonna poolt kehtestatud normaalsuse dogmasid. Mida remiksitud “Idioodid” postmasu ajastus torgivad?

“Idioodid” sai algmaterjaliks valitud just spetsiaalselt silmas pidades seda kursust ja neid noori inimesi. Vaevalt, et ma omaealistega oleks seda torkima hakanud. Minu jaoks oli see film omal ajal – ja ma julgen arvata, et ka paljude minu sõprade jaoks – väga tähenduslik. Alustasime tollal, kui see film välja tuli, mitmete ettevõtmistega kunstipõllul, mida tolleaegses kontekstis käsitleti kui provokatsiooni või “ebanormaalsust”. Nüüdseks on palju muutunud ja mitmed ebanormaalsused sujuvalt mainstream’iks saanud. See film paljastas minu, naiivse radikaali jaoks mitmed kunsti ja elu vahelised paradoksid ja pani mõtlema enda ja teiste tegelike motiivide üle.

Meie, üle kolmekümne viiesed avangardistid, oleme oma küsimusi juba õhku loopinud küll ja ehk mõnele üksikule ka vastuse leidnud – aga mida ütleb see film tänastele noortele teatraalidele? See huvitas mind väga. Suurem osa neist ei olnud filmi näinudki! Nüüd nad muidugi vaatasid, Von Trieri teisi filme ka, aga mina ei läinud neile ütlema, mida see kõik peab tähendama, vaid üritasin need valusad küsimused reljeefselt nende ette laotada ning olen püüdnud neid õpetada, kuidas materjal enda omaks teha. See tähendab tegelikult seda, et rääkides laval ükskõik mida, räägid sa tegelikult iseendast. Kui seisad laval oma nime all, alasti, verine nuga käes, siis ehk on sul ka pärast õigus paar sõna teiste inimeste armastuse kohta öelda. Muidu ei ole. Muidu on see lihtsalt moraliseeriv bullshit.

Remiksitud “Idiootides” on tõesti rohkem küsitud teatri kohta, näitleja kui…

…näitleja kui idioot, jah. Aga see on ainult üks level. Ma pean ütlema, et need küsimuseasetused, mis selles alusmaterjalis on, ühtivad väga palju selle kaosega, mis on noore näitleja peas. Situatsioon on ju niivõrd muutunud. Kui kunagi oli selge, et rünnata tuleb stagneerunud kirjanduspõhist teatrisüsteemi ja ühine vaenlane liitis, siis nüüd on meie teatripilt kirjum ja valikuid palju rohkem.

Kuidas sa lavastajana neid nii karmi materjali puhul kriitikaks ette valmistad?

Ma ei valmistagi neid kuidagi ette, samamoodi nagu ma ise ei ole kriitikaks kunagi valmis. Mis puudutab tüki kontseptsiooni ja vormistust, siis see kriitika läheb ju nendest mööda. Mina vastutan. Aga mis puudutab näitlemist, siis ma olen neile öelnud, et esietenduseks peaksid nad näitlema nii, et võimalust valesti või halvasti mängida ei ole. See, mis laval on, see ongi. See tükk ongi osa nende elust praegu. Nii valmistangi ette…

Valetad võimalikult vähe?

Niikuinii kogu aeg valetad, aga jah, tehes seda tükki, valetad sa sama palju, kui sa nagunii valetad, kui sa koduuksest välja lähed. Aga seal pole sellist super-ekstra valetamist küll enam lisaks…

Kui ennevanasti pidi noor näitleja ikka kõigepealt end esimesed viis aastat teatris tõestama, et n-ö tuntuks saada, siis nüüd teeb noore, äsja teatrikoolist pääsenud näitleja üleöö kuulsaks televisioon…

Oleme jõudnud arenenud maailma! Täpselt nii see on. Kes mängib mingis seriaalis peaosa, see on kümneid kordi tuntum. See fenomen, et sa satud seriaali ja saad põmdi tuntuks, mis sest, et sa teatrikooli lõputöödes mängisid Hamletit ja Treplevit ja mida iganes, on Eestis veel üsna noor. Mujal maailmas nii käibki. LAs lähed teatrisse ja seal reklaamitakse sulle, et täna õhtul mängib kuningas Leari näitleja, kes “X-Manis” mängis mingit tagantreast kolmandat paha.

Aga kas see telekuulsus võib noorel pea sassi ka ajada?

Ei usu, pigem tuleks rõhutada, et nad seda seriaalis kaasa löömist ka nii väga ei põeks. Et nad võtaksid sellest maailmast, mis võtta on, prooviksid kõike, ei jääks sinna liiga kauaks, ja tunneksid elust rõõmu. See peab ikka päris loll olema, kes sellest uhkeks läheb, kui ta kuskil Maxima poes ära tuntakse.

Sa oled ise nüüd mõnda aega “Kelgukoertes” kaasa teinud. On seriaalis näitlemine väga palju pealiskaudsem, süvenemist mittenõudvam?

Nõuab see ikka väga palju, koormus on võttepäevadel meeletu, osa võetakse ühekorraga üles. Et kas piirdutakse esimese duubliga – eks filmis ka piirdutakse, kui see esimene duubel hästi välja tuleb. Pigem tuleb nagu jälgida seda, et ise näitlejana liiga lodevaks ei muutuks.

Vaata, kui filmis sa pead kõik sekundaarse välja viskama, seda monteeritakse ja puhastatakse lõputult, siis seriaalis tuleb tihti teha vastupidi, seal tuleb aega täita. Sa lähed seriaali stseeni tegema, ja kui sa seda teksti teatri- või filmimehe pilguga vaatad, siis näed kohe, et tegelikult võiks siit kaks kolmandikku ballasti välja visata. Aga ei saa, sest televaataja tunnike tuleb kuidagi ära sisustada.

Nagu üks mu sõber hiljuti huumorivõtmes väljendus, et televaatajale mitut asja ühel ajal ei saa pakkuda: kui liigud, siis ära räägi, kui räägid, seisa ühe koha peal, ja kui mitte midagi ei toimu, siis paneme musa taha.

Kuulsin, et sa oled ise suur Ameerika seriaalide sõber.

Tead, ma arvan, et ma olen lihtsalt viimase aja trendiga kaasa jooksnud, aga see trend ei ole tulnud laest. Kuna Hollywood on omadega nii perses, nagu ta on, siis telesse on kolinud esiteks väga head stsenaariumid, teiseks head lavastajad ja kolmandaks ka a-kategooria filmitähed. Seriaalide positsioon on väga palju muutunud.

Hollywood oma suurtes produktsioonides peab meeldima absoluutselt kõigile. Tele aga ei ole nii kallis ja seriaalidel ei ole niisugust sundi. Kusjuures seriaalid lähevad harilikult teisel-kolmandal hooajal paremaks, siis, kui neil pole enam nii suurt kohustust reitingu pärast tõmmelda, sest nad on endale koha juba kätte võidelnud. Siis nad saavad hakata just nimelt sellele konkreetsele nišile meeldivat asja tegema.

Teiseks on Ameerika stsenaristika juures kõige õudsemad filmide lõpud. Tundub, nagu oleks Ameerikas välja mõeldud umbes kaks miljonit erinevat filmi algust ja nende kõigi peale siis ka umbes neli lõppu. Igav hakkabki kuskil pärast ekspositsiooni, siis läheb tüütuks otste kokku tõmbamiseks. Kui seriaalide edu üle teoretiseerima hakata, siis filmi dramaturgias on algus, keskpaik ja lõpp, seriaalil aga algus ja lõputu keskpaik. Kõik hargneb ja kuhugi ei ole kiiret. See on tore.

Kas vaatad ka õppimise eesmärgiga, et kurat, kus on ikka stsenaarium, vaat kus mängivad…

Ikka. “The Wire” oli fenomenaalne asi. Milline läbilõige ühiskonnast, suisa dickenslik! Siis mõtlesin tõesti, et kui keegi suudaks teha Eesti elust, Tallinna elust sellise antieepose, see oleks ikka…

Sina kui Eesti gerilja-ajakirjanduse isa, kuidas sa tänast Eesti telemaastikku üldiselt hindad? On siit midagi kapitaalselt puudu?

Rohkem küll üks isakestest, kui sa pead silmas Esto-TVd. Ah, mis sest televisioonist nii väga nüüd ka vaadata. Kohati teeb Võsa-Pets ju ka mingisugust vaese mehe Esto-TVd. Kommertstelevisioonil on ainult üks parameeter – see on reiting. Ehk siis – on üks asutus, mis müüb reklaamipauside vahele midagi, mis tooks võimalikult palju inimesi reklaamipauside juurde. Kui sa näed, milliseks peab uudised tegema, et inimesed neid vaataksid, siis vahel ei julge toast välja nende inimeste sekka minnagi. Aga kui su küsimusele vastata, siis puudu ei ole kindlasti midagi, äkki on midagi hoopis kapitalselt üle?

Selle kõrval tundub teatrisse mõttekaaslaste ja hingesugulaste juurde kapseldumine muidugi võrratult meeldiva valikuna…

Einoh, ega ma nüüd ei vähkre öösel higiloigus, et maailm on hukas.

Maailma parandamise soovi ikkagi sus niipalju ei ole, et ise poliitikasse läheks või ägedalt arvamusartikleid avaldama hakkaks?

Köögilaua taga on meie peres palju arvamusliidreid! Kui nüüd trafaretselt vastata, siis ma parandan seda maailma siinsamas black-box’is. Aga tõesti, kust mina tean, mis see parem on. Mis ühele hea, see teisele halb jne.

Kui käid ringi riikides, kus 60ndate põlvkond on oma sotsiaaldemokraatlikus udus ruulinud, siis saad nagu paremini aru, miks vasakpoolsus ennast ammendanud on, ja kui satud meil nägema teledebatti valitsuskoalitsiooni osavõtul, mõistad, et ainukesed, kes on hullemad kui vasak, on parempoolsed.

Ikkagi ei mahu mulle pähe, kuidas töötu eestlane nüri järjekindlusega Reformierakonda toetab!

See on tõesti imelik. Kuidagi nad on suutnud kehtestada tõe monopoli. Minu arust on see kõige hirmsam, kui keegi ütleb, et tema esindab nüüd tervet mõistust. Lõpetage see idealistlik pläma, räägime asjadest nii, nagu asjad on, eks ole.

Kuidagi on reformikad suutnud tekitada olukorra, kus ainult nemad räägivad asjadest nii, nagu asjad on. Oled sa jälginud debatte, kus reformierakondlane on vastamisi mõne tema arvates alaväärtusliku erakonna esindajaga, mõne keskerakonna tädi või sotsidest idealistliku intellektuaaliga? Ta kuulab nende juttu sellise heatahtliku küünilise irvega, ja ütleb siis “Kuulge sõbrad, räägime nüüd asjast. Raha ei ole.”

Vasakpoolsus on nagunii kriisis kogu Euroopas. Neil ei ole kahjuks midagi selle “terve mõistuse” asemele pakkuda.

Ühtegi MTÜsse sa ei kuulu, n-ö kodanikuühiskonnas aktiivselt kaasa ei löö?

Ei, ja igasugustele avalikele pöördumistele ka oma allkirja harilikult ei anna.

Kui ma mõtlen teoreetiliselt, siis tunduvad mulle pooled avalikud pöördumised sellised, millele peaks alla kirjutama, igasse teledebatti tahaks sisse helistada, iga arvamusartikli peale tahaks sule haarata – aga ma pean mõtlema ka selle peale, mida ma pärast tunnen. Mis tunne mul on järgmisel päeval. Vaata, kui liiga palju möliseda, siis on pärast samuti pohmelus.

Ma vaatan jah, et sa ei kipu ka Facebookis eriti agaralt diskussioonides kaasa lööma ega oma seisukohti avaldama.

Kusjuures, isegi kui ma olen midagi kirjutanud, siis ma olen selle kähku ära kustutanud, sest äkki ma olen homseks ümber mõtelnud, aga arvamus jääb!

Mind paneb imestama, et Eestis ei ole suudetud siiani leppida sellega, et on eri seisukohti ja et inimesed ongi erinevad. Ei, siin peab vaidlus minema lõpuni. Lõpp tähendab seda, et keegi peab võitma.

Minu lemmiktsitaat Milan Kunderalt on see, et pole vahet, kas inimene karjub tänaval Tšehhi vabaduse poolt või Tšehhi vabaduse vastu, mina näen tänaval karjuvat punetava näoga koledat inimest. Lõppude lõpuks on vaidlus – sina oled loll, ei, hoopis sina oled loll – ikkagi piinlik.

Kas on midagi, mida sa oma näitlejatega ei tee, või et mis peaks olema teatris püha?

(pikk vaikus) Ma arvan et teatriga on nagu seksiga – kui mõlemad ütlevad jaa, siis vahest peaks olema iga ühe vaba valik, mida ta harrastab.

Ja publik on andnud ka nõusoleku, kui nad on ostnud pileti?

Põhimõtteliselt küll, jah.

Väga paljud küsimused, mida teatris esitatakse eetika- ja moraaliküsimuste pähe, on tegelikult maitseküsimused. Nagu alastus laval või midagi. Ühele meeldib Rembrandt, teisele Rimbaud, ühele meeldib olla kurguni kinninööbitud, teine ainult ootab võimalust perset välgutada. Mis siin eetikaga pistmist on, puhas esteetiline küsimus.

Aga loomulikult on võimalik teatrit teha ka nii, et sul on mingi moraalne väli, religioon näiteks, ja sa tahad teha kunsti, mis nende reeglitega arvestab, sest need on osa sinust.

Ma ise olen tegelenud rohkem kunstiga, kus ma üritan ka endalt küsida, et mis siis on. Et mis ma siis tunnen? Kas siis, kui ma midagi õudset teen, miski minu sees ütleb mulle, et see on vale? Kui ma seda tunnen, siis ma seda rohkem ei tee. Aga hetkel on mind igasugune publiku füüsiline kaasamine ära tüüdanud. Las istuvad rahulikult ja vahivad.

Avaldatud: Eesti Ekspress / 11.11.2010