Alguses oli HELI ja naeratav PÄRT, siis Jalaka LAVASTUS

| Riina Luik |

| Riina Luik |

Üleeile õhtul valas täiuslik loometandem Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas Noblesseri valukojas pilgeni täis saali silme all tõelise meistrikäega lummavasse visuaalsesse vormi Arvo Pärdi sügavtundelise muusika.

Tänavune kultuurisuvi on olnud uskumatult helde – kevadel lõi juubilaride tulevärgi lahti helge ja särav Eino Tamberg (80), siis tuli võimsalt ürgne Veljo Tormis (80) ja üleeile anti Kaljuste ja Jalaka ülimalt sugestiivse muusikalavastusega «Alguses oli…» avalöök kuu aega kestvateks Arvo Pärdi (75) pidunädalateks.

Kahele Pärdi teosele – «In Principio» («Alguses oli») ja «Miserere» – üles ehitatud lavastus kujunes suurepäraseks muusikalis-meditatiivseks tervikuks ning see oli üks neid harv-õnnelikke kordi, mil kuulajad (ka need, kes enda arvates Pärdi muusikat tunnevad) üllatusid, või nagu etenduse järel kuulda võis – said isegi (kultuuri)šoki.

See polnud tavaline, etteaimatav või klišeelikult tõlgendatud Pärt, vaid sind üleni läbi raputav Pärt. Muusika, mis tänu kahele alasti laval olnud osatäitjale (näitlejad Riina Maidre ja Mart Koldits) sai sõna otseses mõttes lihaks ja vereks.

Jalaka julgus Pärdi täiuslikuks peetavat muusikat visualiseerida (kes julgeks täiuslikule veel midagi lisada, ja mida?) on juba ise tänuväärne ja publiku poolt vaadatuna harukordne õnn. Kuid viis, kuidas Jalakas seda teeb, toob keelele ei vähem ega rohkem kui ülivõrded – geniaalne, vaimustav! Jalaka mitte mingeid piire tundev ja tugevatele semantilistele sümbolitele toetuv fantaasialend oli Pärdi muusikale absoluutselt võrdne partner.

Pärdi kogudus
Kohati võis publikul tekkida isegi segadus – on see hästi visualiseeritud muusika või hästi valitud muusikaga teater. Kõlagu see ülima komplimendina kõigile osapooltele, sest täius saab tekkida vaid ideaalsest sulamist, ülimast harmooniast. Ning just see – jumalik ühekssaamine – Noblessneri saalis tekib.

Ülimalt napisõnaline Pärt, kes peaproovis ei käinud ega teadnud seega, mis teda täpselt ees ootab, ütles pärast etendust abikaasa Norale vaid ühe lause: «Päris huvitav.» (Selle lause kõlavarjundit pole kahjuks siinkohal võimalik ära tuua.)

Mõned aastad tagasi, kui Paavo Järvi Tallinna metodisti kirikus ERSO ja Ellerheinaga Pärdi kolmandat sümfooniat «Meie aed» salvestas, kihutasin õhinaga kohale, lootes, et maestro annab mulle intervjuu. Pärt, puuvillane ruuduline päevasärk suurevõitu ja kulunud musta pintsaku all, istus, pliiats kõrva taga, pingiridade keskel ja jälgis saalis toimuvat. Tõusis korraks, läks dirigendi või koori juurde ja kohendas nende tegemistes üht-teist.

Heatahtlikult naeratavana, aga talle omase leebe järeleandmatusega oma nägemust alati läbi surudes. Istus siis jälle oma kohale tagasi ja kuulas edasi. Järgmise korrani. Võtsin julguse kokku ja läksin ligi. Kuulnud mu palvet, vaatas Pärt mind huviga, ta näole ilmus lai naeratus, silmad läksid lõbusalt kissi, kuid vastus kõlas: «Kas teie siis ei tea, et mina intervjuusid ei anna.

Käige mu kõrval, ehk siis kuulete, mida ma öelda tahan ja vajalikuks pean.» Istusin kannatlikult mitu tundi kestnud proovi lõpuni ega julgenud siiski maestro kannul iga sõna püüdma tõtata. Lõpuks kritseldasin märkmikku kaks sõna: «Naeratav Pärt.»

On ime, kui ajakirjanik Pärdilt noodikirja pandud tunnetele-mõtetele veel mingi seletuse lisaks saab. Hetkest, mil partituur Pärdi käest lahti lastuna oma elu elama hakkab, on tema loojana rääkinud ja ta ei taha enam midagi lisada. Ja mida lisama peakski, kui kõik on öeldud? Ja mis seekord ütlemata jäigi, selle vormib ta muusikaliseks mõtteks järgmises teoses.

Lõputu kannatlikkus
Aastate eest Lewis Owensile antud intervjuus ütleb Pärt lihtsalt: «Kui keegi tahab mind mõista, peab ta kuulama minu muusikat, kui keegi tahab tundma õppida minu filosoofiat, võib ta kuulata ükskõik missuguse kirikuõpetaja jutlust, kui keegi tahab teada midagi mu eraelu kohta, siis seda hoian ma kõrvaliste eest alati suletuna.»

Pärt vaatab küsijat, heasoovlik naeratus näol, nagu kõikemõistval ja andestaval kirikuõpetajal kantslis, kes teab, et eks inimeseloom olegi üks lõpmata uudishimulik ja kannatamatu olevus, kes ei malda ära oodata, kuni vastus ise küsija üles leiab. Pärt mõistab, et tema kogudusel ehk kuulajatel ongi aeg-ajalt tahe Suurele Helile selgitusi otsida veel enne, kui need kõlama on hakanud ja kuulajat isiklikult puudutada jõudnud.

Kuid mis viga Pärdil nõnda meie poole ülalt alla vaadata ja mõelda! Tema ju teab, et aeg annab vastuse kõigile – nii kõige arukamatele kui ka rumalamatele küsimustele, ja ega küsijat tule seepärast veel hukka mõista. Pärt ise on luues – küsides, vastuseid otsides ja helikeelde üles tähendades – olnud lõpmata kannatlik. Oodake nüüd teiegi veidi, sest pärast kuulamist pole teil enam küsimusi mulle, vaid iseendale ning ka vastust vajate teie, aga mitte enam mina, ütleks justkui Pärdi mõtlik pilk.

Tõeline looja on helde
Pärti kui heliloojat ei julge keegi puutuda, tema nime ümber on aupaiste ja ta teosed oleks kui tavaliste maiste mõõdupuudega mõõdetamatud. Nagu kirjutas üks ameerika muusikakriitik «In Principio» plaadist: «Pärt julgeb puudutada seda, millele teised näppugi ligi panna ei söandaks – taevalikku.» Kes julgekski arvustada jumalikku, taevalikku? See võrduks pühaduse kallale kippumisega ja reaalse võimalusega näidata end küündimatu ning asjatundmatuna.

Kuid ma julgen kahelda, kas Pärti selline suhtumine tema loomingusse ja temasse endasse rõõmustab või kas see ajapikku tekkinud «kuulsuse vaakum» talle meeldib. Sest nagu Jumala koda, on ka Pärdi muusika loodud ju inimeste rõõmuks, vaimu tugevdamiseks ja hinge kosutamiseks ega tohiks just seepärast jääda kaugeks ja mõistetamatuks.

Hoolimata sellest, et see muusika meid taevastesse kõrgustesse tõstab, või õigemini – just seetõttu! Pärt kirjutab ju meile, lihtsurelikele, sulle, mulle, meile kõigile. Ta kirjutab selleks, et me tunneks ja tunnetaks, mõtleks ja vaeks, mitte pelgalt teda ei imetleks.

Pärdi kõiksuseks saanud helid näitavad kõrgusi, kuhu hing võib tõusta, mitte kaugust, kus nende looja üksi särada tahab. Või südame sügavust, kuhu meil kõigil aeg-ajalt kummarduda tuleks. Aga see pole ju privileeg, vaid meie inimeseks olemise õigus ja kohus, kas pole?

Ning mis oleksid pühakoda või Pärt ilma harda kogukonnata – osaduse ihkajateta, kelle pilgud ikka ja jälle lootusrikkalt ta (heli)altari poole pöörduvad, et seejärel rõõmsa südame ja parema inimesena lahkuda? Ei ühtigi!

Tõeliselt suur looja ei näita kunagi väetimale kohta kätte, vaid jagab temaga lahkelt aujärge ja rõõmustab osaduse üle. Tammsaare on öelnud, et armastus on mehe mõõt, kuid armastus on ka loomise mõõt – need kaks kuuluvad ühte, teineteist lakkamatult inspireerides ja toites. Aitäh sulle, Arvo Pärt, helde andmise ja osaduse eest!

Avaldatud: Postimees / 19.08.2010