Alguses oli Arvo Pärdi muusika ja siis tulid Jalakas ja videokunstnikud

| Tiiu Laks |

| Tiiu Laks |

Arvo Pärdi, Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalaka ühisteos „Alguses oli” mängib laserite ja video­graafikaga, aga olulisim on siiski Arvo Pärdi muusika.

Peeter Jalakas ja Tõnu Kaljuste on koos loonud mitu muljetavaldavat lavastust (näiteks „Eesti ballaadid” ja „Eesti meeste laulud”) Veljo Tormise muusikale. Kuid Arvo Pärdi teoseid „In Principio” ja „Miserere” aluseks võttes on nad jõudnud hoopis teistsuguse tulemuseni.

Lavastuses, mille põhjaks on Mandelbroti valem ja binaarsed süsteemid, sähvivad välk ja laserid ning lihtsuses peituv ilu jääb tagaplaanile.

Moodne ajatus

„Alguses oli” ühineb Arvo Pärdi uskumusega, et inimene ei ole kahe tuhande aasta jooksul muutunud ja seetõttu on pühad tekstid alati väga aktu­aalsed. Ning kuigi ka lavastuse visuaalne pool tegeleb alge ja lõpmatusega, toovad arvutitega seostuvad binaarsed süsteemid, laserid ja graafika lavastusse palju tänapäevast, rõhutades justkui veelgi piiblitekstide ja neil põhineva muusika ajatust. Kuid tänapäevasena tunduva arvutigraafika taga on samuti matemaatiline alge ja lõpmatuse, aluse ja alguse idee. In princi­pio…

Mees kui kõige mõõdupuu, proportsiooni alge ja universumi teisend otsib siin lavastuses lepitust kõigevägevamaga. Taaveti patukahetsust edasi andev „Miserere” vokaalsolistide esitatud osa leiab vägeva üldistuse viimsepäeva kohtus kogu inimkonna üle.
Graafiliste piltide tulevärk kuni Mandelbroti valemi järgi loodud kujutisteni tõmbab endale väga palju tähelepanu, mis teeb muusikalisele poolele natuke liiga. Visuaalne meditatsioon, mis lavastajal meeles mõlkus, on küll kergelt psühhedeelne, kuid ka väsitav.

Hoopis efektsemaks osutuvad koori hõlmavad lavastuslikud võtted, mis viivad massi valukoja siserõdudele ja massiivse tagumise seina äärde püstitatud tellingutele. Kuid nagu Pärtki mitmel korral on rõhutanud, siis näeb ja kuuleb igaüks seda omamoodi, ning algselt ju vägagi muljetavaldavad visuaalid viivad mõned vaatajad ilmselt ka vaimustusse. Samal ajal on graafika tähendustest üsna tihke, viidates nii piiblile, alge või lõpmatusega tegelevatele valemitele ja süsteemidele või kas või da Vincile. Lõpuks jooksevad sümbolid ka ilusti kokku, luues suurema pildi.

„Miserere” vokaalsolistide kaalukad osad The Hilliard Ensemble’i esituses on lavastuse üks pärleid – solistide kokkukõla ja üheainsa sõna jõud. Üleminek kooriosale on aga sellevõrra võimsam ja kontrastsem. Pärdi teosed kõlavad ka Noblessneris väga pühalt, ajatult ja hingestatult ning nende mõju kestab veel hiljemgi. Ning kuigi visuaalne küllus võis kohati muusikalt tähelepanu röövida, on selge, et muusika tõusis siiski esikohale. Arvo Pärdi looming on seekord võimsam kui Peeter Jalaka oma.
Püsti seisva publiku ovatsioonid esietenduse lõpus andsid tunnistust sellest, et Arvo Pärdi pidunädalad on saanud etendusega „Alguses oli” väärika avapaugu.

Avaldatud: Eesti Päevaleht / 19.08.2010